Mida arvata ja loota?

Mida peaksime arvama aastaid meedias käsitletud sundüürnike kannatuste saagast? Samuti puukfirmadest, kes viivad ära meie raha (vt Jaan Leetsar, Kesknädal 31.7, lk 5)? Taastatud Eesti Vabariigist üldse?

Olen ka ise kasutanud elamiseks üüripinda ja komandeeringust tulles leidnud lukustatud ukse asemel avatud ukse ning oma diivanil lamamas kirsasäärikutes uut orderiga üürnikku, rääkimata mu rõivahunnikust, mis toanurka tõstetud. Järgmisele elamispinnale asunult olen pidanud ruttu-ruttu otsima  jälle uut eluaset, sest vanglast vabanenud omanik tahtis hakata maja mahamüümiseks remonti tegema.

Ka olen käinud isegi Tallinna linnapea jutul (mind toodi ületoomise korras Lõuna-Eestist pealinna), taskus peavalitsuse juhataja kaaskiri, ja kogenud seda, kuidas linnapea Hendrikson võttis mind kenasti vastu ja pakkus istetki, aga kirja lugemise järel laiutas käsi – pole võimalik, sest kõik vabanevad korterid tuleb anda eelisjärjekorras olevatele sõjainvaliididele. „Aga ehitagu seltsimees ise endale eluase! Näete, kõik saavad ja teevad nii!“ leidis ta.

Võtsingi sm. linnapea soovitust kuulda. Kümme aastat oli küll raha ja ajaga koonerdamist, kuid mul pole hiljem olnud vajadust väljamõeldud müütidega tegelda. Küll jäid nägemata ja kasutamata Musta mere, Baikali järve ja Läänemere-äärsedki peibutused, aga tervis jäi  sellevõrra tervemaks.

Siiski on jäänud hinge kriipima Üürnike Liidu nõuniku Vello Rekkaro repliik 18. juuni, vist 2007. aasta, „Pealinnast“: „Arvestades EL-i poolseid korduvaid soovitusi, tuleks Eestis kehtestada kinnisvaramaks. See sobiks omandireformi käigus varade tagastamisega tehtud ülekohtu, ehk siis moraalse ja materiaalse kahju heastamiseks.“ (Äraseletatult: Äsatakse sama ülekohtuga, mida endi aktsiooni peamiseks seaduslikuks süüks on peetud.)

Tänavuse 7. augusti „Kesknädalas“ lõpetab Tartu Ülikooli emeriitdotsent Endel Ploom oma artikli „Seadus seaduseks, aga meie…“ nii: „Loodan, et meie poliitikud võtavad sellise skandaalse ja dramaatilise probleemi konkreetsele lahendamisele ja et valitsusringkonnad teevad seda koheselt: „Õiglane riik kõigile!“. Sest sundüürniku-probleemile pole tänini õiglast, õigusriigipärast lahendust olemas.“

Omandiks võiks ikka pidada oma, mitte anastajate poolt teistelt anastatut jagatut. Sunnitud iseehitajate kulutusi-kannatusi ei kavatse keegi hüvitada. Neid soovitatakse isegi maksudega karistada; seda veel pärijatelegi laiendada. Ei hakanud keegi tol perioodil lusti pärast ehitama! Seda tõestab seegi, et individuaaliehitajad elasid alul mingis kõrvalhoones või lihtsalt „putkas“, hiljem uue maja katusealuses või keldris kohandatud „eluruumis“…

Jääb küsida: Millisest õiguslikust riigist meil kõigile räägitakse? Või õigemini: tahetakse rääkida?

Jaan Vahtra, pensionär Tallinnast

6 kommentaari
  1. uskmatu-toomas 2 nädalat ago
    Reply

    Mida meil on loota ? Loota on meil vaid enda peale sest nagu elu näitab riigi st.valitsuse peale loota pole mõistlik olgu seal eesotsas Ansip,Rõivas,Ratas või Helme !

  2. Rein Mark 4 nädalat ago
    Reply

    Igapäevaselt arutame kuidas riigieelarves puudu olev katta.Tegelikult on Valitusel hoovad seda teha ja seda tehaksegi, kus puukfirmade ja pankade rahad ei veere enam välismaale. Seda näotumad on Reformi süüdistused praeguse Valitsuse suunas, kelle ajal raha väljavool riigist oli justkui normaalne tegevus, rääkimata Eesti Energiale, Estonian Airile ja teistele üksustele raha mõttetust pumpamisest põhjatusse auku.

  3. to Harry 2 kuud ago
    Reply

    Kui ma ei tohi oma sõbraga suhelda, kuidas ta siis mu sõber on või selleks üldse saab
    Või käib see ainult otseselt kotta astumise kohta?. 17.

  4. lohutus 2 kuud ago
    Reply

    Praegu on linnadest väljas nii palju odavaid kortereid.!
    Paljudes sellistes kohtades on taristud tasemel. Inimesed elavad..
    Minu isa ehitas ka ise maja, peale sõda, olime ka sundüürnikud Tallinna kesklinnas.
    Ega mulle seal meeldinudki, tundsin alati muret, kui kassi või koera nägin, et kas tal pole paha linnas elada.Me oma kass oli ka vabakäiguline. Kolisime ära kui olin 4 a. Kassi viis isa juba enne ehitusele elama Pääskülas, mis siis oli armas paik. Töötas ehitusel õhtuti, tegi haltuurat, et oskustöölistele maksta.
    Rikkus tervise ja elu.
    Maja sai valmis. Aga õnne polnud. Minul oli niipalju, et loodus ja loomad ümberringi /mitte tootmisloomad/
    Mäletan, et käisin hiiri hoiatamas, kui teadsin,et neile lõkse seatakse ja neid raskeid hingepiinu kui nabbrid kitse või siga tapsid..

  5. hendrixon oli tubli 2 kuud ago
    Reply

    Temast jäi maha vähemalt Hendriksoni küür!

  6. Selle 2 kuud ago
    Reply

    omandiga on olnud parajalt palju jama. ise olen sellest eeaml olnud ega taju peensusi, kuid näis nii, et need majaomanikud, kes ehitasid omale ise maja/elamu, pidid pärast veel andma osa ühisrahastusega ehitatud kortermajade korterite ärastamise tasumiseks. Sest mida oli juba omanikul ärastada? Omaenese maja? Kuid need, kes meelitati siia ja kellele kingiti elamispind, said selle pinna omandiks vormistada sisutühjade EVP-dega. Mina EVP-sid ei tunnistanud, pidasin seda algusest peale jamaks ning olen sama meelt ka täna. Tegemist oli suure pettusega, kus lõikasid vahelt EVP-de väljamõtlejad ja vahendajad.
    Vaja oleks olnud määrata ruutmeetritele turuhind ja see ajaga välja nõuda. Tegelikult kõik kingiti.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.