Marek Jürgenson, Riigikogu liige, Keskerakond
Kui mõelda tagasi kõnedele, mis teisel istungijärgul 2019. aastal Riigikogu suures saalis peeti, siis kahtlemata läks mulle väga korda õiguskantsler Ülle Madise ettekanne tema eelmise tööaasta kohta. Tegemist oli argumenteeritud ja tasakaaluka ettekandega, mis oleks väärinud märksa laiemat kajastust, kui meedia sellele pühendas. Pean seda kõnet isegi eeskujuks, kuidas riigile olulisi teemasid ausalt, ilma solvamata või kellegi suunas näppu vibutamata käsitleda.
Ametnike mitu nägu
Madise ettekande sõnum oli, et riigireformiga ei saa viivitada, sest tegevusi dubleeriva ja menetlusaegu ületava, ülemäära paisunud riigiaparaadi ülalpidamine pole otstarbekas. Nagu erasektoris, tuleb ka avalikus sektoris kehtestada selged reeglid, et tõsta efektiivsust. Riigi edasiviimise seisukohalt on oluline, et ametnikud teeksid tööd, mis neile määratud ning läbipaistva asjaajamisega õigusriigi üheks kriteeriumiiks võiks seda pidada küll.
Hinnatud õiguskantsler tõi oma ettekandes elulisi näiteid seaduste meelevaldsest tõlgendamisest sündivatest kaheldava väärtusega otsustest ja venivatest menetlustest. Küllap on paljud meist kursis mõne kõmulise looga, kus kodanikel on tulnud riigipoolse riive tõttu õiguskantsleri või kohtu poole pöörduda. Nende juhtumite menetlus on oma keerukuse tõttu läinud venima ning vaevalt leidub keegi, kellele see meelehärmi ei valmistaks. Mõistagi on kahetsusväärne, et sellised asjad juhtuvad, kuid samas toovad need välja meie probleemkohad, mida tulevikus ennetada või millega paremini toime tulla.
Tõepoolest, eks ametkondadega suhtlemise ahastama panevast vaevast on räägitud juba aastaid, ent väär on kujutada seda riigi ja kodaniku vastasseisuna. Eestis alustab igal tööpäeva hommikul sebimist usin ametnike armee, kellest sõltub paljude inimeste heaolu ning vahel koguni saatus. Kuid paraku on ka ametnikke väga erinevaid. On neid, kes annavad endast kõik, et lahendada kodaniku mure nii kiiresti kui võimalik. Teised üritavad inimeste mured esimesel võimalusel oma töölaualt järgmise ametniku juurde põrgatada. Mõistagi pole see aktsepteeritav, sest inimesed ootavad riigiasutustelt tähelepanelikkust, abivalmidust, asjatundlikkust, ausust ja lojaalsust. Tippametnike kohalemääramine ja nende tegevuse korraldamine peab olema rohkem läbimõeldum ning küllap liiguksime tänu sellele kiiremini toimiva riigi suunas. Riigi teenimine on auasi ning usun, et seeläbi suudaksime luua professionaalse, korrektse suhtlemis- ja teeninduskultuuriga tööaldis ametkonna.
Sammud e-riigi suunas olgu edasiviivad
Siiski on vaja võtta arvesse, et riik on 21. sajandi kolmanda kümnendi lävel ning peaksime sillutama teed nüüdisaegsele asjaajamisele, mis tähendaks ka ametnike vähendamist. Eelmisel aastal vähenes avalikus sektoris töötavate inimeste arv 720 inimese võrra. Vaatamata sellele leian, et enam kui 130 000 ametniku ülalpidamine on Eesti jaoks liig. Usun, et nutika väikeriigina oleme võimelised korraldama asju tõhusamalt. Juba praegu on meil väga palju kasulikke e-teenuseid, mis mitmeid tegevusi hõlbustab ning kahtlemata peame uute teenuste arendamisse järjekindlalt panustama. E-lahendused on tulnud, et jääda ning tõstnud nii avalike teenuste kvaliteeti kui ka efektiivsust. Mõistagi vähendavad need jõuliselt ametnike armeed, kuid peame mõtlema, millised lahendused oleksid meie riigi ja rahva huve arvestades parimad.
Lõpuks on küsimus siiski kokkuhoius. Meil on jätkuvalt palju dubleerivaid tegevusi, mida annaks ühendada. Või tegevusi, millega ametnikud ei peaks üldse tegelema. Selgust selles osas on igal juhul vaja, sest me ei saa leppida olukorraga, kus vajame mitmetesse valdkondadesse lisaraha, kuid teisest otsast oleme seda põletamas.