22. aprillil kogunes Lääne-Virumaal Väike-Maarjas keskväljakule rõõmsas ootusärevuses rahvahulk. Enamik kohaliku kandi rahvas, kuid ka kaugeltnurga-külalisi. Kõik nad ootasid Väike-Maarja suursündmust, mis varem välja reklaamitud. Ootasid väikese Eesti suure mehe ilmumist skulptuurina.
Võimsate tegudega võimas mees seisis juba siledal kivipinnal tervitusvalmilt, kuid jäi esialgu veel avalikkusele varjatuks, olles kaetud sinise kangaga. Kõik pidi käima piduliku tseremoonia vaimus. Sel päeval möödus 142 aastat Georg Lurichi sünnist. Pärast Tarmo Tiisleri avasõnu tõi Virumaa Poistekoor kuuldavale Eesti hümni, mille kuulamiseks ja kaasalaulmiseks rahvahulk püsti seisis. Inimesi oli igast vanusegrupist, paljudel olid käes väikesed sinimustvalged lipukesed ning mitmedki püsisid vihmapiiskade eest kaitsva vihmavarju all.
Pärast ülevat rahvushümni vaikisid noored ärksad hääled ja sõnajärje võttis üle kultuuriminister Indrek Saar, kes tsiteeris kunagi ammu ajalehtedes ilmunud ütlusi päevakangelaselt endalt. Ministri sõnadest jäid kõlama mõjusad mõtted, et Lurich on jõudnud tagasi koju ja et avatav monument on mälestusmärk unistusele. Veel rõhutas minister meie rahvuskangelase iseloomulikku omadust pidada end kus tahes kõikjal esinedes eestlaseks – hetkekski ei unustanud Lurich rahvusvahelisel areenil võidutsedes oma juuri. Kultuuriministri esitatud tsitaatide ja mõttekäikude järel puhus puhkpilliorkester isamaalise looga külalistele rohkem särtsu hinge.
Õrn hootine vihmasabin ei häirinud kedagi, sest kõikide süda tuksus suurmehe skulptuuri avamise ootuses. Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla tänas kohaletulnuid ja avaldas rõõmu, et televisiooni vahendusel liigub elav pilt üritusest üle kogu Eesti. Ta rõhutas Lurichi tähtsat sõnumit maailmale – “Eestlane suudab!”. Ta kutsus Väike-Maarjast läbisõitvaid eestlasi monumendi juures seisatama, uskuma oma sihtidesse ja õnnelikult kohale jõudma.
Siis anti jällegi järg üle muusikalisele poolele – Virumaa Poistekoor esitas uue isamaalise laulu. Vahepeal luges näitleja Üllar Saaremäe mikrofoni Georg Lurichi elust ja tegemistest mälestuskilde, mis tõid ehedalt välja harituse ja mitmekülgsuse. Maailma tugevamaid maadlejaid seljatanud Maarjamaa atleet oli lisaks jõunumbritele tuntud ka kui andekas kõne- ja kirjamees, tark maletaja, kümne keele oskaja, jooksja, jalgrattur ja üldiselt intelligentne, laia silmaringiga kodanik.
Lõpuks oli ta nüüd jõudnud võimsa skulptuuri kehastuses tagasi kodumaile – sellesama keskväljaku ees seisnud kunagi tema isatalu. Ausambalt eemaldasid pasunahelide saatel sinise kanga olümpiavõitjad Jaan Talts ja Jaak Uudmäe. Kõigi silme ette ilmus suurel, maakera sümboliseerival pallil raudse mehe kõrge keha, millel kõik lihased välja joonistunud, käed võitlusvalmis asendis ja pilk keskendunud. Mees, kes oli läinud väikesest Eestimaa piirkonnast maailma vallutama, on naasnud nüüd oma kodumaa inimeste keskele, neid motiveerima ja julgustama, hoidma neis usku Eestisse.
ANDRE TAMM