Olen tartlanna, kellel tööasjus tuleb tihti ette sõite Ida-Virumaale. Töötan koolitajana. Mõni aeg tagasi külastasin seal üht tuttavat perekonda. Seltskonnas oli ka väike asjalik mudilane, kes ruttas külalisele oma mänguasju ja raamatuid ette näitama. Üks raamat kandis pealkirja „Kuidas mägrapoiss mesilasi üle luges ehk Metsalood“.
Tore raamat oli. Eriti vahva oli see, et raamatu omanik, venekeelsesse perekonda kuuluv marakratt, seletas mulle püüdlikult eesti keeles, kuidas mägrapoja triibuline nina magusa kondenspiimaga valgeks värviti ja kuidas liiga maias karupoeg selle ilusa valge nina jälle triibuliseks limpsis. Poisi varandusse kuulusid veel mõned sama autori lasteraamatud.
Mulle tuli see juhtum meelde siis, kui lugesin internetist Rahvusringhäälingu ja ajalehtede häbistavaid kommentaare Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini kohta, kes olevat lasteaialastele iseenda kirjutatud raamatuid kinkinud. Meie peavoolumeedia põhjal loodud pildi kohaselt võis karta, et äkki on see Ida-Virust pärit poliitik lastele midagi täiesti sobimatut kokku kirjutanud. Näiteks naaberriigi juhi lapsepõlvest või pioneer-kangelastest Esimeses maailmasõjas.
Toredad lasteraamatud
Ega’s midagi, kogusin Stalnuhhini lasteraamatud kokku. Lisaks ülalmainitule on too mees lastele kirjutanud veel vähemalt kolm toredat raamatut: „Kuidas karta, kui üldse hirmu pole, ehk pööningulood“, „Mutijahi päev ehk õuelood“ ning „Võitlus Varesesalus ehk külalood“. Veendusin veel kord, et need on tõesti toredad raamatud. Kõik tegelased, olgu siis ettevõtlik kassipoeg või kutsikas, maiasmokast karupoeg, kaval-rumal rebaseplika või riiukukkedest metsseapõrsad – kõik on vahvad ja humoorikad tegelased. Ja oh milliseid tempe nad oskavad teha! Ulakusi on nendes raamatutes, nagu igapäevases lasteaiaeluski. See need huvitavaks teebki. Aga kurjust või vihkamist nendes raamatutes küll ei ole. Südamlikud lood – omamoodi „psühholoogiaõpikud mudilastele“. Läbi loomadest tegelaste elu muutub ka lugeja maailm aina avaramaks – kodupööningult külla ja metsatukka välja.
Kasvatuslikus mõttes on minu arust kõik kõige paremas korras. Igas loos – neljas raamatus kokku 4 x 24 lugu – on oma õpetlik sõnum. Paraja pikkusega ka – sobivad mudilastele unejutuks lugeda. Sõnavara on adressaadile jõukohaselt ilmekas ja mitmekesine. Vaadake ka Anna Ringi joonistatud pilte – selliste üle võib küll mistahes riigi lasteraamatute kirjastaja uhke olla! Kes kahtleb ja otsida viitsib, leiab Argo kirjastuse kodulehelt ka toredad näidised raamatutest. Seega julgen väita, et lasteaialastele kingitud raamatute sisule ei tohiks normaalsetel inimestel küll etteheiteid olla!
Järgmine suur kahtlus, mis kerkis, seondus äriskeemidega. Ajalehed kuulutasid, et parlamendisaadik lasi möödunud aastal endale kuluhüvitistena välja maksta 4300 eurot enda kirjutatud lasteraamatute eest. Võib-olla kasseerib Stalnuhhin oma raamatutelt mitmekordset kasumit? Selle juurdlusega ma eriti kaugele ei jõudnud. Raamatute väljaandja ei ole Stalnuhhin, vaid kirjastus Argo. Raha, niipalju kui mina aru sain, ei pudenenud riigikogulase taskusse (nagu Postimeeski püüdis vihjata), vaid laekus kirjastuse Argo arvele. Tegemist ei olnud Stalnuhhinile tasuta jagatud „autorieksemplaridega“, vaid kirjastuse „Argo“ poolt müüki saadetud kaubaga. Kellel koolitustööga tegemist, teavad – see on tuntud ja hinnatud kirjastus. Stalnuhhin selle omanike ringi ei kuulu.
Noorte kasvataja
Lõpuks püüdsin koos paari hea tuttavaga veel kord aru saada, kus see riigikogulasest lasteraamatuautor siis ikkagi seadusi või head tava rikkus? Ametlikud read kinnitavad, et „Riigikogu juhatuse otsuse kohaselt on riigikogu liikme esindus- ja vastuvõtukulud ruumide, esitlustehnika üüri- ja laenutuskulud, toitlustuskulud, kingitused (sh lilled, suveniirid, trükised) ja muud kulutused valijatega kohtumiseks“. Süüdistajad aga teatavad: „Stalnuhhin tunnistas ERR-i uudisteportaalile antud intervjuus, et tegu oli ta enda kirjutatud raamatutega“.
Kas siia ongi „see koer maetud“? Kui Stalnuhhin oleks lastele enda esindamiseks kinkinud näiteks „onu Raivo“ illustreeritud kauneid raamatuid, olnuks kõik OK? Aga see, et riigikogulane esindab ennast enda kirjutatud raamatutega, on mõnede arvates lausa kurjast!
Koolitajana, emana ja vanaemana tunnustan Stalnuhhinit tema toredate lasteraamatute eest. Tahaksin, et meie parlamendis oleks rohkem selliseid rahvaesindajaid, kes nii aktiivselt noore põlvkonna kasvatamises osalevad, suudavad ennast ka iseenda kirjutatud raamatutega esindada ja aitavad idavirulastel eesti keelt õppida.
ANNELI KÖÖBA-ORLOV
koolitaja