Kui ma esimest korda osalesin Euroopa Parlamendi plenaaristungil, siis kõige rohkem hämmastas mind tühi istungisaal. Euroopa Parlamendi liikmed osalevad istungitel täies koosseisus vaid hääletamisel, tähtsate külaliste, nt riigipeade esinemistel, ja temaatilistel debattidel. Tavaküsimuste arutelude ajal viibivad saalis mõnikord vaid esinejad ise. Kuigi mulle selgitati, et saalis toimuvat saab jälgida teleri vahendusel kabinetis, tundus algul selline lähenemine üllatav. Kogenumad kolleegid selgitasid: kui igaüks 751 parlamendiliikmest istuks kogu aeg saalis, jääks kogu Euroopa Parlamendi töö seisma.
Parlamendiliikme rollist
Ja neil oli õigus! Varsti saab täis minu mandaadi neljas aasta ning ma vaatan huviga oma töö statistikat: 112 esinemist plenaaristungitel, 26 parlamentaarset järelepärimist, 23 esinemist hääletamisel. Lisaks sellele olin kolmel korral raportööriks ning 39 korda olin variraportööriks (s.t esindasin oma poliitilist rühma mõne raporti või arvamuse läbivaatamisel). Kui oleksin teinud plenaaristungite saalis tagumiktunde, ei jõudnuks midagi ära teha.
Erinevalt Riigikogust on iga Euroopa Parlamendi liige, ka opositsiooni esindaja, omaette „võitlusüksus“. Minu keskmine poeg on ajaloohuviline ning mõnikord võrdlen Euroopa Parlamendi liikmeid keskaegsete rüütlitega. Iga rüütel on ka üksi võimas, raskesse raudrüüsse riietatud, täiuslikult relvastatud sõdalane. Kuid igat rüütlit saadavad alati jalaväe sõdurid ja ustavad relvakandjad. Koostöös nendega avaneb kogu tema potentsiaal ja täisjõud. Euroopa Parlamendi liikmele on aktiivselt abiks mitte üksnes fraktsiooni nõunikud, vaid ka oma nõunikud, kes aitavad jõuda selgusele ükskõik mis küsimuses, töötavad välja võitluse strateegia ja taktika.
Kuidas sellised võitlused praktikas välja näevad? Võtame näiteks minu raporti 2017. aasta majanduskasvu tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta. See sõnade kuhi tähendab, et Euroopa Parlament andis 2017. aastal tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile ülesande koostada soovitused EL majanduse planeerimiseks, täpsemalt – tööhõive reguleerimises ja sotsiaalsfääris. Seda polnud lihtne teha. Euroopa Parlamendis on 8 poliitilist rühma, kõigil oma arusaam elust ja sotsiaalpoliitikast. Brüsselis aga on kombeks viimseni pingutada kompromissi leidmiseks.
Kuidas näeb välja töö raporti kallal? Alguses mina kui raportöör kirjutan valmis teksti. Seejärel saab sellesse teksti esitada parandusettepanekuid. Olles saanud kolleegidelt 500 parandusettepanekut, koondasin oma nõunike abiga erinevate poliitiliste jõudude ettepanekud kahekümnesse nn. kompromissi, st ühendasin 3-6 ettepanekut üheks parandusettepanekuks. Seejärel kulusid tunnid nende kompromisside arutamiseks iga poliitilise rühma esindajate koosolekutel, kuhu iga Euroopa Parlamendi liige – „variraportöör“ – tuli oma nõunikest toetusrühma saatel. Mul õnnestus lahendada kõik vaidlused kolmes raundis. Ju ma siis kõige hullem läbirääkija pole.
Seejärel jätkus minu raporti projekti arutelu igas poliitilises grupis: nii tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis kui ka üldkoosolekutel. „Variraportöörid“ peavad välja selgitama oma grupi arvamust kõikides võtmeküsimustes – sellest sõltuvad komisjonis hääletamise tulemused. Alati on olemas plaan A – kui kompromissidega ollakse nõus, ja plaan B – juhuks, kui kompromissiettepanekud kukuvad läbi ning kõikides (kompromissi-ettepanekus mainitud) punktides tuleb eraldi hääletus. Seda kõike tuleb aegsasti ette näha.
Ja lõpuks siis hääletus komisjonis. Kui raport võeti vastu, aplodeerisid mulle nii sõbrad kui ka oponendid. Selline on parlamentaarne traditsioon. Plaksutatakse lugupidamisest, sest kõik teavad, kui raske on koostada tekst, mis vastab sinu poliitilisele kreedole ning millele samal tahab alla kirjutada enamik sinu kolleege. Seejärel järgnes hääletamine „suures saalis“ – Euroopa Parlamendi täiskoosseisus. Ja sealgi löödi lahinguid üksikute sõnade ja küsitavate parandusettepanekute pärast, samas kui poliitilised oponendid püüdsid moodustada koalitsiooni, et läbi suruda neile meelepärased muudatused. Ja siis päris lõpus toimub hääletamine plenaaristungil – enamus „poolt“, raport on lõplikult vastu võetud.
Põnevaim töö
Nagu näha sobib sõjaterminoloogia parlamendisisese töö kirjeldamiseks küll: iga raporti vastuvõtmine on väike lahing. Ja sellise lahingu võitmine võib tuua suurt rahulolu. Mina näiteks jäin oma raporti tekstiga rahule: Euroopa Parlament saatis Euroopa Komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule väga õiged signaalid Euroopa sotsiaalõiguste põhiprintsiipide vastuvõtmise eel. Märkimisväärne osa meie soovitustest leidis kajastust ka selle dokumendi lõpptekstis. Teisisõnu, minu raport mõjutas seda, kuidas nüüd määratletakse sotsiaalstandarde EL tasemel. Ja see on alles algus – järgmise sammuna võtame ette vastavad muudatused Euroopa seadusandluses.
Minu töö petitsioonide komisjonis pole mitte vähem huvitav: seal mitte ainult ei võeta vastu raporteid, vaid arutatakse Euroopa elanike petitsioone. Samuti korraldab komisjon kuulamisi erinevatel teemadel, nt hiljuti – Eesti ja Läti mittekodanike küsimuses. Minu kolleegide teadmised selles valdkonnas olid väga pealiskaudsed. Praegu neil avanes võimalus kuulata maailmatasemel eksperte, mitte aga Russia Today’d. Mul on väga kahju, et mõned minu Eesti ja Läti kolleegid korraldasid peale kuulamisi palagani, pasundades meediale oma suurest võitlusest Yana Toomi vastu. Probleemi kohta usaldusväärse info puudumine ei tähenda sugugi, et probleemi pole: vastupidi, infopuudus tekitab kuulujutte ja poolitimõistmist. Ja ma olen rahul, et sellist poolitimõistmist mittekodanike küsimuses on Euroopa Parlamendis nüüd palju vähem.
Lisaks tavapärasele tööle alati tekivad juurde muud, täiendavad kohustused, mis võivad samuti olla väga tähtsad. Näiteks praegu ma kuulun minu teises komisjonis – Euroopa Parlamendi kultuuri ja hariduse komisjonis – Brexiti monitooringurühma. On väga palju probleeme, mida tuleb lahendada aasta jooksul, enne kui Suurbritannia Euroopa Liidust välja astub. Liiga palju Eesti inimesi töötab ja elab praegu seal ning Euroopa Komisjoni jäik positsioon läbirääkimistel Londoniga on tingitud sellest, et Euroopa Parlament on Brexiti suhtes üksmeelne: meie inimeste huvid Suurbritannias ei tohi kannatada. Töö Euroopa Parlamendis on olnud minu senise karjääri põnevaim. Mööndusega, et mul pole olnud ühtegi ebahuvitavat töökohta. Tõsi küll, ma väga igatsen Eestit ja lapsi. Sellegipoolest pole midagi meeldivamat, kui arusaamine, et Brüsselis olles saad probleemide lahendamisse panustada. Minu Riigikogus töötatud aastate jooksul ma sellist rõõmu kahjuks tunda ei saanud.
YANA TOOM
Euroopa Parlamendi liige