Möödunud nädalal sai allkirja piletihinnamäärus, mis asendab maavanemate korraldusi, millega pandi paika piletihinnad maakondlikel liinidel. Huvitaval kombel on antud otsus tekitanud üksjagu palju kära. Esmalt hõigati meedias valjult, et tasuta ühistranspordi plaan kukkus läbi, nüüd aga räägitakse, et minister surub priisõitu jõuga peale. Tõde pole aga ei ühes ega teises.
Reaalsus on märksa lihtsam. Ministrilt allkirja saanud määrus paneb paika vahemiku, mille raames võib Maanteeamet maakondlikel bussiliinidel hinna kehtestada. Vahemik ulatub nullist senise kõrgeima maakondades kehtinud piletihinnani. Kõikidele kohalikele keskustele on ette nähtud raha selles mahus, mis katab ära möödunud aasta dotatsiooni ja piletitulu ning omavalitsuste toetuse kogusumma. Kokku kulus 2017. aastal maakondlike bussiliinide käigushoidmiseks ligi 36,4 miljonit eurot ning 2018. aastal on koos esimese poolaasta piletitulu ja kohalike omavalitsuste makstava toetusega kogusumma suuruseks 42,1 miljonit eurot. Vahendid tasuta sõidu rakendamiseks on kõikides maakondades olemas ja riigi poolt tagatud, nüüd peavad kohalikud ise otsustama, millise tee nad valivad.
Määruse kohaselt on ühistranspordikeskustel kolm võimalust: 1) tasuta sõidu kehtestamine; 2) soodsama sõidu tegemine; 3) tänase süsteemi ja hindadega jätkamine. Otsus jätta keskustele valikuvõimalus jätkata tänase piletikorje ja -süsteemiga tekkis, suheldes just nendesamade ühistranspordikeskustega. Kuid tänase süsteemiga jätkamine ei muuda nende seisu halvemaks. Riik maksab neile endiselt tänases mahus dotatsiooni ning keskused saavad korjata ka piletiraha. Kõiki maakondi ootab lisaks ees liinide tihendamine. Selle jaoks on riik eraldanud 3,3 miljonit eurot. Milline saab olema iga konkreetse maakonna liinitihenduse maht, selgub juba keskuste ja Maanteeameti koostöös.
Nõustun nendega, kes ütlevad, et otsus, kas teha maakondades priisõit, langetada hinda või jätkata senise süsteemiga, peab olema kohalike langetatud. Just kohalikud teavad reaalset vajadust kõige paremini. Minule teada olevalt on keskuste üldkoosolekud lähinädalatel kogunemas ning seejärel selgub nende valik. Oma valikut peavad ühistranspordikeskused Maanteeametile põhjendama, kuid ütlen ausalt, et kui mina oleksin omavalitsusjuht, siis kasutaksin riigi poolt pakutavat võimalust.
Ühistransporditeemad pole fookusesse tõusnud mitte ainult Eestis; säästvam liikumine on küsimus, mis paelub kogu maailma. Vabastades maakondlikud bussiliinid piletist, aitame kaasa ennekõike maapiirkondade inimeste kulutuste vähendamisele, sest maal elades on transpordikulutuste osa iga teenuseni jõudmiseks oluliselt suurem.
Kokkuvõttes on hea meel tõdeda, et Eesti ühistransport areneb. Raha on süsteemi juurde tulnud üksjagu, liinitihendusteks on lisamiljonid leitud ning teadupärast tegeleme Saaremaal pilootprojekti raames ka nõudluspõhise nutitranspordiga. Pean vajalikuks, et inimesed kasutaksid ühistransporti senisest enam ja mitte ainult tiheasustusega piirkondades. SEBE ning Lux Expressi omanik Hugo Osula ütles mõni aeg tagasi, et “tuleb teha mida iganes, et reisijad veelgi rohkem ühistransporti kasutaks, mitte ei jääks neid vähemaks. Selles mõttes on see tasuta ühistransport esimene otsus, mis on tehtud selleks, et külaliikluses oleks ühistransport kuidagimoodi atraktiivsem. Siit tuleks aga edasi minna.“ Nõustun selle väitega igati ja kinnitan, et ühistranspordi arendamisega minnakse edasi.
On arusaadav, et ega soodsam pilet või koguni tasuta sõit ei ole ainus tegur, mis paneks inimesi autost bussi kolima. Maapiirkondades saab määravaks ennekõike see, kuivõrd tihti vajalikud bussid käivad, mis ajal nad sõidavad, ja oma osa mängib muidugi ka hind. Seetõttu tulebki seda kõike vaadata ühises koosmõjus. Ministeeriumi ja valitsuse poolt on esimesed suured sammud astutud, edasi peab asi arenema kohalikul tasandil.
KADRI SIMSON,
majandus- ja taristuminister