JAAN TOOMING
Spermatosoid on potentsiaalselt rahvuslik. On olemas vene, eesti, saksa, hausa, itelmeeni jt. spermatosoidid. Ja mikroskoobi all on nad nagu konnakullesed, elusad. Ja kui spermatosoid ühineb munarakuga, siis saab alguse inimene. Ei sebra, heeringas, ahv ega kana, vaid inimene. Ja igal inimesel on oma saatus. Milline on eesti spermatosoidi saatus?
Euroopasse jõudis liik Homo umbes 40.000 aastat tagasi. Kas juba siis ütles inimene „kuu“, „ime“, „huul“, „meri“, „hull“ jne. eesti keeles? „Küllap vist?“ – kui öelda nagu Vanapagan A. H. Tammsaare romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Igatahes olime 20.000 aastat tagasi refuugiumis praeguse Ukraina alal. Sealt tulime mandrijää taganemise järel Eestimaale. Pulli leiukoht ja Kunda kultuur, edasi elupaigad Võrtsjärve põhjakaldal ja mujal. Olime rõõmsalt omaette ja keegi ei tülitanud meid. Indogermaane veel polnud. Nemad kujunesid umbes 2500 enne Kristust kuskil Kaukaasia mägedest põhjas steppides. Meile tulid meie sugulasrahvad lisaks umbes 4000 e. Kr. Ning tasapisi kujunes välja eesti keel oma murretega.
Rahus elamine siin lõppes, kui saksa gängsterid tungisid meie maale 13. sajandil. Algas võitlus ning edaspidi rappisid me rahvast erinevad indogermaanid, kuni 20. sajandi algul võitlesime end iseseisvaks riigiks. Esivanemate unistus oli täitunud! Ja olime tõeline rahvusriik, kuni meid annekteeriti NSVL-i koosseisu. Algas aeg, mil me jonnakalt säilitasime oma keele ja iseseisvusihaluse. Ja ime sündis – me saime taas vabaks ja oleme siiani vabad, kuigi ei ole enam neutraalsed, vaid NATO ja Euroopa Liidu liikmed.
Vene valitsuse all taheti meid venestada, toodi sisse palju venelasi ning nüüd pole me enam puhas rahvusriik: Ida-Virumaa on venelaste käes ja ka pealinnas on neid palju. Räägitakse küll lõimumisest, venelastele eesti keele õpetamisest, kuid see tavaliselt ebaõnnestub. Miks? NSVL-i ajal olime n-ö Lääs, paljudel aastatel NSVL-is majanduslikud edukad. Kuid Vabariigi taastulekuga ning EL-i astumisega muutusime Euroopa provintsiks. Kui NSVL-i „sõbralikus“ peres polnud vaja venelastel eesti keelt rääkida, sest üldlevinud oli vene keel, siis nüüd EL-is on üldlevinuks inglise keel. Venelane meil ei tunne mingit huvi eesti keele vastu, sest inglise keelega saab ta hakkama meil ja EL-is. Ja ka eestlased, eriti noorem põlvkond, ei vaevu enam süvenenult õppima eesti keelt, sest nüüd, kus EL-is piire pole, võime lävida inglise keeles. Ja kuna majanduslikult ei ole me esirinnas, siis kiputakse siit minema sinna, kus kindlustatakse endale vähemalt majanduslik heaolu või parem olukord, kui meil siin oma riigis.
On isegi juhtumeid, kus eesti noored suhtlevad omavahel inglise keeles. Ja pole siis ime, et lausa avalikult räägitakse inglise keele muutmisest Eestis teiseks riigikeeleks. Kardan, et venelaste lõimumisest praeguses olukorras ei tule midagi välja. Võib-olla siis, kui oleksime ahvatlev riik EL-is, kust ei kiputa enam minema, võib-olla siis, kuid kahtlane ka siis. Mida enam välismaiseid firmasid meil, mida rohkem ostavad välismaalased Eestist maid kokku, seda vähem on lootust. Juba väike fakt näitab meie positsioonide äraandmist: eestikeelseid silte on väga vähe, enamik firmade nimetusi on rahvusvahelised, võõrkeelsed. Kui enne olid linnades suunatähised ka vene keeles, siis nüüd on need ingliskeelsed.
On loomulik, et väikerahva liige oskab mitut keelt, kuid eesti keele kadumine suhtlusest ja firmade nimedest näitab meie alaväärsustunnet. Meie väike rahvaarv, mis aina kahaneb, teeb meist kergesti haavatava saaklooma suurte käes. Kui Vello Salol on õigus, et oleme väljasurev rahvas, siis peaksime vähemalt surema uhkelt, mitte alistunult. Peaks olema vaikiv kokkulepe, et niikaua kui veel oleme eestlased, kes räägivad eesti keelt, kellel on veel oma rahvuskultuur, niikaua me ei alistu. Kuid eestlased on individualistid iseloomult. Ja ainus väljapääs oleks, kui erinevaid indiviide kasvatataks juba maast madalast sügava rahvustundega, kes teadlikult viljelevad eesti keelt ja jonnakalt panevad vastu kõigele, mis laostab rahvast. Et oleksid isiksused, kes on teadlikud oma missioonist olla eestlane ja vaimus vägev.
Siis ehk oleks ka lootust, et püsime veel tuhandeid aastaid, kui inimkond ennast ära ei hävita tuumasõjas või ökokatastroofis. Kui oleme siin olnud tuhandeid aastaid, siis ainus tõeline siht peaks olema säilida veel tuhandeid aastaid, kaotamata oma keelt ja vaimuvalgust ja väge. Praeguses globaliseeruvas maailmas alistuda on lihtne, võita aga raske, kuid lootust ei tohi kaotada. Sest lootus ja usk on need, mis ei tohi kõikuda ka kõige raskemas ja keerulisemas olukorras. Lootus leida tee, mida käies on meel kindel ja puhas ning meil on usk, mis ei kõigu, kui mõtleme oma rahvast ja tema saatusest.
JAAN TOOMING,
lavastaja