INDREK VEISERIK
Kesknädalale andis intervjuu Riigikogu Keskfraktsiooni liige Tiit Terik.
Kust ja millal sai alguse sinu huvi riigikaitsetemaatika vastu?
Huvitaval kombel ei ole riigikaitselised küsimused mind alati paelunud. Kui oli aeg ajateenistusse minna, olin õnnelik, et sattusin aastakäiku, kus tudengiseisus päästis kaitseväest. Olin noor mees, keda elu, ülikoolis õppimine ja muud huvid teise suunda juhatasid. Usun, et ma polnud ainuke, kes sel hetkel kasarmuelust pääsemise üle rõõmustas.
Aastaid hiljem mõistsin, et soovin selle tegematajätmise kompenseerida. Kaitseliit tundus toona hea valik enese lunastamiseks. Peale pereloomist ja esimese poja sündi, tajudes oma suurt vastutust, sain aru, et ühel mehel peavad ka militaarsemad oskused olema. Neid oskusi olen Kaitseliidu Harju malevas saanud omandada varsti kümnendi jooksul, ja olen sellega väga rahul. Ma ei pea ennast „sõjardiks“, nagu mõnikord end Kaitseliiduga sidunud inimesi kutsutakse. Minu soov on rakendada oma tsiviilis saadud kogemused ja kompetents kaitsejõudude teenistusse olukorras, kus seda on vaja. Usun, et mida laialdasemate oskuste ja elukogemusega on meie reservarmee, seda paremini suudame endale püstitatud ülesandeid täita.
Millised on sinu esmamuljed tänavuse aasta „Siilist“?
Mul on tänavusest „Siilist“ väga head muljed. Mulle meeldib see, et lisaks kaitsejõududele oli õppusest haaratud suur osa elanikkonnast. Loomulikult on ka neid, kes „Siilist“ midagi ei tea, aga need on pigem üksikud erandid. Inimeste suhtumine kaitseväe tegevustesse on olnud väga positiivne. Huvitav oli ka see, et mitmed ettevõtted pakkusid õppusel osalejatele erinevaid soodustusi. Sellega näitasid nad oma toetavat suhtumist. Sama on ka tööandjatega – tean mitut inimest, kes ütlesid, et tööandja saatis ta rõõmuga õppusele ja säilitas selleks ajaks ka töötasu. Meie inimesteni on õppuse moto sellest, et igaühe panus on oluline, väga hästi jõudnud. Nii nagu kaitseväelane ja kaitseliitlane on riigikaitsja, nii on seda oma tegudega ka arst, kokk, doonor ja mis tahes teise eluvaldkonna esindaja.
Milline on ürituse konkreetne tulem? Mil moel see aitab kaasa Eesti riigi turvalisuse kestmisele?
Eks iga õppuse tulem sõltub õppuse eesmärgist. Väga laialt võttes sõnastaksin õppuse kahte ossa – saime teada, mis on hästi, ja seeläbi kinnituse, et oleme seni õiges suunas toimetanud; teine pool õppusest on see, et ära näha oma nõrgad kohad, et siis oma tegevusi korrigeerida ja tulevikus teisiti teha. Usun, et sama lähenemisega saab hinnata õppusel osalenud üksuste taset. Me saame hinnata kogu suurõppuse praktilist õnnestumist alates teavitusest ja formeerimisest ning üksikvõitleja oskuste lihvimisest kuni liitlasvägedega koostöö harjutamiseni välja.
Militaarse mõõtme kõrval on oluline ka õppusesse kaasatud politsei ja päästetöötajate osa – ei ole ju riigikaitse ainult, piltlikult öeldes, püsside paugutamine. Kõik osalenud üksused ja nende juhid said selge teadmise oma võimetest ja võimelünkadest, seda nii oma üksuse tasemel kui ka koostöö koordineerimisest. Kõik said oma – kindral teab, millise võimekusega on tema armee, ja sõdur teab, mida ta veel õppima peab. Kindrali, politseiniku ja päästeameti ootused ja ülesanded õppuse raames on kindlasti erinevad, kuid igale osalejale väga selged. Õppuse erinevad osad keskendusid erinevatele stsenaariumidele, tuues relvastatud konfliktide kõrval mängu ka näiteks siseturvalisuse ja küberrünnakute tõrjumise. Küsimus turvalisuse loomisest – loomulikult aitab selliste õppuste korraldamine sellele kaasa.
Kuna võtsid üritusest osa, siis jaga ka põnevamaid seiku ja kamraadide arvamusi? Kas oli aega looduse ilu nautida?
Meie üksuse näitel võin öelda, et need, kes õppusel osalesid, teadsid, miks nad sinna tulid. Meid käivitavaks ideeks on Eesti Vabariik. Väga selge arusaam sellest, et iga okas loeb. Eks sõduri päevas on suur osa ka ootamisel; see annab võimaluse puhata, süüa ning miks mitte ka looduseilu nautida.
Milliste tunnetega pere sind „sõtta“ lubas? Kindlasti ootasid sind muruniitmised ja teised kodutööd, mis jäid nüüd tegemata?
Eks pere ole minu õppustel käimisega juba harjunud. Meie rühmal on õppusi palju rohkem kui vaid korra kevadeti. Käime nädalavahetustel väljas nii sügisel kui ka talvel. Olen viimase poolteise aasta jooksul erinevate muude kohustuste tõttu õppustel kahjuks vähem jõudnud olla kui varasemalt. Perekonna jaoks oli ehk kõige keerulisem periood see, kui väikese lapse kõrvalt oma baaskursust läbisin.
Küsis Indrek Veiserik