INDREK VEISERIK
Kesknädalale andis intervjuu värske riigihalduse minister Janek Mäggi, kes räägib sellest, miks ta võttis vastu ministriameti, enda panustamisest heategevusse ja varasemast tegevusest suhtekorralduse alal.
Mõned edukad 40-ndates eluaastates keskeakriisis mehed ostavad Harley Davidsoni ning lähevad sellega Euroopa-ringreisile, mõned aga asuvad ümber maailma purjetama, et raskusi trotsida. Miks sina valisid poliitika?
Ma ei arva, et see oli keskeakriis, mis mind poliitikasse tõi. Mitte mina ei valinud poliitikat, vaid poliitika valis mind. Kui elu pakub huvitavaid võimalusi, siis tuleb neist ikkagi kinni haarata, isegi kui need on sinu jaoks ootamatud. Kolm nädalat tagasi ei mõelnud ma veel, et tahan poliitikuks hakata.
Suhtekorraldaja ametis pidevalt tipp-poliitikutega suheldes pidi kunagi ometi ju peast läbi käima mõte, et tahaks ka ise sinna teisele köögipoolele minna?
Erinevatest erakondadest varasemalt küsiti korduvalt, et kas ma ei tahaks nende parteisse tulla. Vastasin, et ma ei taha tulla ega kandideerida. Varem sellist huvi ei olnud. Üks väga oluline tõukejõud, miks otsustasin siiski proovida, oli see, et olen oma ettevõtet arendanud varsti 20 aastat. Ja ise tundsin ka, et ma vajan tööalaselt midagi teistsugust, midagi uut. Mis mind arendaks. Annaks uusi kontakte ja uusi mõtteid.
Usud, et sinu ja Keskerakonna vahel areneb pikaaegne viljakas koostöö?
Ma arvan niimoodi, et iga päeva tuleb elada nagu viimast. Samas tuleb vaadata pikka perspektiivi ka, ja seda iga päev.
Nüüd, kui oled Keskerakonna liige, millised on sinu esmamuljed keskerakondlastest?
Tublid inimesed on. Igas erakonnas on esindatud kogu Eesti palett: naised, noored, vanad, targad ja mõned võib-olla mitte nii targad inimesed… Mõned edukad, mõned ebaedukad. Kõik on esindatud. Ja seetõttu ei saagi ühe erakonna või kahe erakonna vahel mingit olulist piiri tõmmata. Kõik sotsiaalsed grupid on esindatud kõigis erakondades.
Kuid miks on see nii, et tänapäeval erakonnad nii meil kui ka mujal pigem lähevad ühte nägu, kui eristuvad üksteisest? Inglismaal näiteks on kohati leiboristidel ja konservatiividel viimasel ajal raske vahet teha.
Arvan, et inimesed ongi mitmetahulised. Mina ja paljud teised leiavad kõikide erakondade programmis midagi, mis väga meeldib. Ja samuti seda, mis väga ei meeldi.
Klassikaline parempoolsus ja vasakpoolsus, mis aastasadu kehtisid poliitilisel maastikul, enam ei toimi?
Kindlasti mitte. Sest selliseid ühiskondi enam pole. Totaalset vaesust ja totaalset rikkust pole. Ühiskonnad on muutunud. Ühiskonnad on tänapäeval ikkagi oluliselt tasakaalustatumad. Järjest rohkem sotsiaaldemokraatlikku mõtteviisi on tekitanud selle, et nö. heaoluühiskond on / ei saa puruvaene olla. Ikka inimene mingi toetuse saab, mis aitab hinge sees hoida. Isegi, kui sa mitte midagi ei tee.
Ometi üks erakond Eestis eristub teistest olulisel määral. Selliseks on EKRE. EKRE portaalis „Uued Uudised“ on sind nimetatud propagandistiks ja sinu peavoolumeedias ilmunud artikleid trollimiseks. Mida arvad sellest?
Ma ei arva sellest erakonnast mitte midagi. Mart Helmega oleme presidendikampaania ajal korduvalt kokku puutunud. Ja meie suhtlus on olnud meeldiv. Kui nende käekirja vaadata, siis ma ei jaga seda. Mind ei eruta ka see, mida nad minu või kellegi teise kohta ütlevad. Piiblis on tore mõte, et teenimata needus ei lähe täide. Ja selle mõtte taga on ka see, et rääkigu ja arvaku, mis tahavad. Paljud inimesed arvavad, et kui on väljaöeldud mõte, siis see on väga kohutav. Väga paljude inimeste peades on väljaütlemata mõtteid, mis on veel hullemad.
See tekitab neis sisemist pinget ja frustratsiooni?
Nad võivad mingitel hetkedel käituda palju hullemini. Kui EKRE tahab ükstakõik milliste ebatsensuursete väljenditega oma poliitikat ajada, siis andku minna. See on nende valik. Ja kui nad leiavad endale valijad, siis näitab see seda, et ka sellisele käekirjale on Eestis tellimus olemas.
Et viitasid varem Piiblile, siis ma jätkaks seda. Vaadates sinu CV-d, tundub, et sinu elu on varasemalt olnud üks edulugu. Edukad koostööd ja edukas karjäär. Iga inimese isiksuse kujundajaks on siiski, Piiblile viidates, nende kõrbeteekonnad elu erinevatel etappidel. Milline periood on olnud sinu elus tõeliselt raske, arendanud sinu isiksust ja kasvatanud sinu iseloomu?
Neid perioode on olnud palju. Võib-olla kõige raskemad olid esimesed aastad, kui oma ettevõtet alustasin. See oli ikka pööraselt raske aeg. 20-tunnised tööpäevad 3–4 päeva järjest olid tavalised. Teisi perioode on olnud veel. Näiteks siis, kui oli majanduskriis. Või veel varasemast ajast – kui proovisin 1990-ndate alguses tööturule siseneda, siis ühe päeva suutsin hamburgereid, teise päeva autokumme müüa. Kummastki midagi välja ei tulnud. Läksin sõjaväkke, pärast mitut kuud sihitut ekslemist.
Sel juhul võib sind nimetada self-made man’iks? Sul pole olnud rikast isa ega mentorit, kes sind on palju aidanud?
Ei, mul ei ole olnud, jah, sellist tuge. Samas arvan: vaevalt, et keegi päris kõike ise teha saab. Keskkond peab soosima, õnne on vaja ja töökust on vaja. Kas oled õnnestunud erialavalikul, kas läksid õigesse kohta tööle, kas astusid õigesse parteisse jne. Oluline on elada sellist elu, mis sulle meeldib. Mis on kooskõlas sinu lähedastega. Ja sinu riigieluga.
Ja heategevusega? Ole hea, palun räägi sellest, miks panustad sellesse valdkonda oma aega ja energiat.
Peamine põhjus – mind kutsuti. Kõigepealt Lastehaigla Toetusfondi. See oli 2000. aastate alguses. 2005. aastast sain juba nõukogu esimeheks. Minu mõte on olnud alati see, et me mitte kõigepealt ei ravi neid haigeid lapsi, vaid kõigepealt ravime ühiskonda. Kõige olulisem, keda ravime, on need annetajad. Inimesed, kes saavad anda, saavad sellest helgemaks. Saavad tunda rõõmu ja osa sellest, mida me ühiselt teeme. Siis me ravime ka neid lapsi. Vähiravifond „Kingitud elu“ asutamine koos Toivo Tänavsuuga ja peagi lahkunud tema ema Hillega on osutunud edukaks. Viimaseks tegevuseks oli 2018. aastal EELK toetusfondi loomine koostöös Indrek Lauli, Väino Kaldoja ja Urmas Viilmaga. Olen tahtnud, et ühiskonnal läheks paremini. Heategevus on pigem emotsionaalne kui ratsionaalne.
Jaak Aab tegi sisuliselt haldusreformi ära. Millisena sa üldse näed praegu riigihalduse ministri rolli? On sul reaalselt võimalik midagi ellu viia?
Kuigi haldusreform on justkui läbi, siis see halduskorrastamine kestab edasi. Meil on paljud vallad, mis tegelikult pole sellised, millised nad võiksid olla. Meil on teha veel väga palju. Meil on riigimajade programm, mis tegelikult tuleks ellu viia. Mõned ehitada, mõned renoveerida. Me ei ole veel jõudnud ühegi reaalse riigimajani. Loodame, et varsti jõuame. Siis töökohtade väljaviimine pealinnast, mis on tähtis projekt. See, et meil on Eesti äärealadel töökohad, on teatav julgeolekugarantii. Kindlasti tuleb tegeleda ka bürokraatia vähendamisega. Riik vajabki reformi alaliselt. Kogu aeg on vaja mingis olulises valdkonnas mingeid olulisi muutusi ellu viia. See on tegelikult isegi mitte reform, vaid protsess.
Aga kuhu see protsess viib? Kas õhema riigini?
Ma arvan, et ei vii. Riik peab mõtlema sellele, mida on riigil üldse pakkuda. Et oleks valge paber, millele hakata otsast peale kirja panema, mida on vaja ja miks me seda teeme. Õhuke riik tähendaks justkui seda, et me kirvemeetodil ütleme, et kõikidest valdkondadest peavad pooled inimesed minema erasektorisse. Tasakaal riiklike ja eratöökohtade vahel võib väikeses riigis olla mõnes mõttes paigast ära. Kui me vaatame väikseid kohalikke omavalitsusi, siis seal on ka mõned asjad paigast ära. On ka teatavat ebaefektiivsust mõnes kohas. Suures vallas on oluliselt lihtsam optimeerida kui väikeses.
Räägi mõne sõnaga oma eelmisest tööst suhtekorraldajana. Kas sa näiteks Paavo Pettai võtaksid tänasel päeval omale kliendiks?
Muidugi. Lühidalt öeldes, ma alati kohtun inimestega. Kõiki, kes meie poole pöörduvad, oleme alati vastu võtnud. Minu loogika raskete juhtumite lahendamise puhul on see, et teatud mõttes on suhtekorraldustegevus nagu EMO. Kui probleem on hästi suur ja sa suudad selle ära lahendada, siis loomulikult on hea meel. Oma nõustajatöö suurimaks eduks pean Elronit. Oli suur kisa, mis tõusis taevani mõni aeg tagasi. Aasta aega tegime tööd, ja aasta lõpul Elroni juht Andrus Ossip, keda kõik aasta alguses vihkasid, sai pressisõbra tiitli, mis tuli meile üllatusena. Raskete juhtumite lahendamine on alati kõige huvitavam.
Kas Edgar Savisaar on vajanud sinult suhtekorraldusteenust varasematel aastatel?
Jah, on ikka. Minul on häid mälestusi koostööst Edgar Savisaarega. Ta oli osavõtlik. Savisaarel on Eesti poliitikas olnud märkimisväärne roll. Kabevallas (Mäggi on olnud Eesti Kabeliidu president ja Euroopa Kabekonföderatsiooni president ning 2017. aastal valiti ta Ülemaailmse Kabeföderatsiooni presidendiks – Toim.) oli ta suur toetaja aastaid. Need kontaktid, mis tulid seal temaga, need olid väga tegusad.
Kas augustis Nelijärvel toimuvatele Keskerakonna suvepäevadele tuled?
Plaanin kindlasti tulla, kui vähegi saan.
Küsis Indrek Veiserik