Rahvarinne 30. Aadu Must: Bussi tellimiseks piisas vaid Rahvarinde mainimisest

AIVAR JARNE

„Rahvarinne ja Edgar Savisaar olid omal ajal poliitilised sünonüümid. Savisaar oli Rahvarinde looja ning kuni viimase ajani ka Eesti väljapaistvamaid poliitikuid,“ ütles Rahvarinde üks kunagisi juhte, praegune Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Aadu Must (pildil).

Riigikogu liikme Tiit Teriku algatusel Nõmmel korraldatud Rahvarinde loomise 30. aastapäevale pühendatud meenutusõhtul rääkis Aadu Must mitmeid olulisi ning vähemainitud seiku Rahvarinde ajast.

Professor Must meenutas, et 13. aprilli 1988 eelõhtul, kui eetris oli mälestusväärne telesaade „Mõtleme veel“, kus Savisaar käis välja Rahvarinde loomise ettepaneku, tuli talle Tartusse mitu kaugekõnet (tollal peeti Tallinna ja Tartu vahelist telefoniühendust kaugekõneks!). Savisaar soovitas saadet kindlasti vaadata, kuid sisu reeta ei saanud.

Kui loodi Rahvarinde (RR) algatuskeskus, asus Must asju korraldama Tartus, kus ta pidas ülikoolis õppejõuametit. Algatuskeskus käis algul koos Tallinnas „Mainori“ ruumes. See oli põnev periood, kui arutati, kuidas korraldada Rahvarinde tööd. Osavõturohked koosolekud kestsid tihti kuni 8 tundi ning oli ka rahulolematuid inimesi. Akadeemik Viktor Palm pahandas selle üle, et pidi oma vana Moskvitšiga pidevalt Tallinna ja Tartu vahet sõitma, kuid sai koosolekutel sõna vaid 15 minutiks. Niipalju huvitavaid ideid oli korraga arutlusel.

 Kõike tehti innuga ja paljakäsi

Tekkis ka konflikte isikulisel pinnal. Näiteks Ülo Vooglaiul oli korraga kümneid ideid, aga kui Savisaar palus tal vedada neist kasvõi kolme, siis oligi tüli majas.

Tartu Rahvarinde eestseisuse koosolekutel läksid arutelud samuti vahel päris kentsakaks. Must meenutas, et korra arutati terve päeva küsimust, kuidas taas üles riputada plakatit, mille tuul oli Tartu südalinnas maha rebinud. „Küll pakuti appi toetajatest tuletõrjujaid, küll ehitusmehi redelitega. Siis tahtis väga sõna Kalle Kulbok, kellele aga seda ei antud, kuna mees oli varem juba kõnelenud. Kulbok lahkus ust paugutades ruumist ning kui ta mõne aja pärast tagasi tuli, käis veel ikka arutelu plakati üle. Kulbok nõudis uuesti sõna, kuid ikka ei saanud seda. Siis võttis ta ise omavoliliselt sõna, teatades, et oli vahepeal ühe koristajatädi abil plakati uuesti üles riputanud.“

See oli aeg, kui jätkus palju indu ning mõnikord taheti kasvõi paljakäsi kõik ära teha. Näiteks Kulbok oli ise veel enne Tartu linnavolikogu vastavat otsust käinud haamriga kohal ning võtnud raekoja seinalt maha 1924. aasta 1. detsembri mässulistele pühendatud mälestustahvli.

Balti keti tarvis pidi Must inimeste Tartust kohale sõidutamiseks välja ajama bussid. Niipea kui ta oli öelnud, et seda on tarvis Rahvarinde ürituse jaoks, kõlas kiire vastus: „Mis kell ja kuhu?!“ Nii käis tol ajal asjaajamine paljude ettevõtete ja asutustega, kelle abi läks vaja. „Iga aeg nõuab oma tegemisi, inimesi ja taktikaid,“ märkis Must.

Rääkides 1988. aasta juunis Tallinna lauluväljakul aset leidnud suurest rahvamiitingust, kus delegaate saadeti Moskvasse kongressile, mainis esineja, et see üritus võeti ette pigem saadikuile sõnade pealelugemiseks. Mitmele delegaadile oli vaja ikka suure rahvahulga ees öelda, mille pärast nad Moskvasse lähevad. Ning kuulus üleskutse, et „ükskord me võidame“, millele Heinz Valk oma kõnes lisas sõna „niikuinii“, oli kirjas juba plakatil, millega lauluväljakule marsiti. Plakati autoriks pakkus kõneleja iseennast.

Stockholm ja putš Moskvas

Must avas rohkem ka selle aja tausta, kui ta oli 1991. aasta otsustavatel päevadel valitsuse esindajaks ehk Eesti infokontori juhatajaks Stockholmis. Mõne riigi esindajad tõid tema kätte ka salajasi materjale, mis puudutasid Nõukogude armee paiknemist Eestis. N.Liidu saatkonna asekonsuli Eimar Rahumaa abil sai ta aga aidata teha viisasid neilegi, keda algul Eestisse ei lubatud. Sõnad „Eestil on vaja!“ panid vahel küll näost valge Rahumaa kiiresti viisasid vormistama.

Otsustavatest augustipäevadest 1991 meenutas Must, kuidas päev enne putši küsiti parajasti Stockholmis viibinud peaminister Edgar Savisaarelt ning Marju Lauristinilt,  kui suur on Moskvas riigipöörde toimumise võimalikkus. Lauristin vastas kiiresti, et need on vandenõuteooriad ning et Gorbatšovi positsioon on kindel, kuid Savisaar vastas ettevaatlikumalt: riigipöörde võimalikkus on alati olemas ning seda „kasvõi homme“.

Savisaar pidi ise aga järgmisel päeval lendama Moskvasse kohtuma tollase N.Liidu peaministriga. Siis aga helistati Moskvast, et kohtumine jääb ära. See tegi Savisaare murelikuks. Putši esimesel päeval saadi Savisaarele kodumaale tagasi lendamiseks Rootsi välisministeeriumilt küll lennuk, kuid Tallinnas keelduti selle vastuvõtmisest, kui just pardal ei ole Rootsi välisminister. Hiljem saadi valitsusjuht läbi Helsingi kaatriga siiski Eestisse tagasi sõidutada.

Aadu Must mainis lõpetuseks pooltõsiselt, et räägib neist seikadest nüüd ka sellepärast, et lubas omal ajal neist 25 aastat mitte rääkida… Aeg aga on möödunud nii kiiresti, et 25-st on saanud juba 30 aastat.

AIVAR JARNE