TÕNU VIRVE
„Meie kultuur on pidevas mõjutuste tuules, nagu õhupall, mida ümberringi seisvad inimesed üritavad puhuda neile soovitud suunas. Selle vahega, et kultuuri puhul ei hooligi enamik mõjuagentidest, mis suunas nad palli puhuvad. Nad lihtsalt avaldavad mõju, hoolimata sellest, et tulemus võib olla vastupidine nende endi maailmanägemusele,“ kirjutas Ilmar Raag 2011. aasta 8. jaanuari Postimehe arvamusrubriigis. Artikli „Kultuuritust ei ole olemas“ eest sai ta kolumnist Enn Soosaare 75. sünniaastapäeva puhul välja antud esimese eetilise esseistika auhinna.
„Lõpuks avaldab meie kultuurile mõju ka riik ise. Kuna riik on ju ise üks kultuuri tunnustest, ongi mul teinekord hirm, et meie riik võibki vabalt olla kõikide mõjude summa, ilma olulise eneseteadvuseta. Samal ajal on ju riigi eesmärk luua parim võimalik elukeskkond oma kodanikele. Seejuures siis ka vaimne elukeskkond. Ei ole kultuuritust, on vaid vaimne keskkond, milles me elame,“ arvab viiekümneseks saav Raag.
„Essee kirjutamiseks peab tekkima sisemine sundus ja olemas olema sõnum, mida ei saa jätta ütlemata.“ Kui Ilmar Raag ETV juhina telemajas regulaarseid koolituskursusi vanadele ETV peerudele pidas, kordas ta sama mõtet loomingu tegemise kohta üldse. Raag on kuldsuu. Koolitusruum oli alati telerahvast pungil. Käisin minagi ta säravaid äratuskoosolekuid kuulamas ja vanu kolleege kaemas. On tõsiasi, et Raag pani aluse uue ajastu televisioonile. Ta järelkasvu parimaks näiteks on Marje Jurtšenko.
Filmikriitik, stsenarist ja režissöör Ilmar Raag, kelle filmid on kõnetanud sügavalt eestlasi ja puudutanud nende hingekeeli, on sündinud 21. mail 1968 Kuressaares Saaremaal. Selles linnas, toonases Kingissepas alustas väike Ilmar ka kooliteed. “Olin mitmes mõttes hilise arenguga, ja sel ajal, kui kõik suitsetasid ja jõid, mina seda ei teinud.” Ilmar tundis koguni, et tal on justkui midagi viga, et teda pidutsemine ei tõmba. Raag tegi kooliteatrit ja kooliraadiot.
“Keskkoolisõbrad õpetasid elu ja üldise kultuuri mõttes rohkem kui koolis õpetajad. Näiteks Ain Lemberi soovitusel lugesin iseseisvalt läbi prantsuse eksistentsialistide Albert Camus’ ja Jean-Paul Sartre’i teosed. Ja Juhan Viidingut. Keskkoolist peale tahtsin ma maailma näha. Prantsusmaa oli ja on siiani minu unistuste maa, ” nii on Raag ühes intervjuus meenutanud.
“Mina olin Kingissepa algkooli viimase lennu lõpetaja,” ütleb Raag, meenutades kooli uhket lõpupidu: “Mälestuskild morsiklaasidest, mille märjad servad olid kastetud suhkru sisse.”
Veel on Ilmaril varasest noorusest meeles, kuidas talle kümneaastaseks saamise puhul kell kingiti. “See oli minu esimene kell, mille ma kaks kuud hiljem ära kaotasin.” Kurioosne on aga tõik, et kõik kellad, mis Ilmarile on eales kingitud, on ta ära kaotanud.
“Mäletan, et ema töötas mul ühes majas, mida nimetati sanepid-jaamaks. Aga päris täpselt ma aru ei saanud, mis nad seal teevad. Valged kitlid olid neil igal juhul seljas ja istuti kontorilaudade taga.” Oma isa kohta mäletab Ilmar pigem seda, et ta oli maadlustreener, kui seda, et isa koolis ka joonestamist õpetas.
1986. aastal astus Ilmar Raag Tartu Ülikoolis ajalugu õppima. Pärast esimest kursust võeti ta kaheks aastaks Nõukogude armeesse, seejärel jätkas õpinguid. 1992 sai ta aastase Prantsuse riigi stipendiumi ja asus õppima kinomänedžmenti Saint-Denis’s asuvas Pariisi VIII ülikoolis, praktikal viibis Prantsuse Rahvusliku Kinokeskuse välissuhete osakonnas. Seejärel astus La Sorbonne Nouvelle’i ehk Pariisi III ülikooli filmiteaduskonda, mille lõpetas 1996. aastal. Tema diplomitöö käsitles Euroopa väikeriikide filmide levitamist.
On põnev meenutada, et umbes sel ajal kuulsin esimest korda Ilmar Raagi nime filminõunik Enn Rekkorilt. Et Pariisis õpib filmindust noor ja andekas saarlane Raag, kellest ta loodab Eesti filmikunsti moderniseerimisel suurt abi. Enn Rekkor oli esimene kõrgharidusega filmiteadlane Eestis. Ta pani „Tallinnfilmis“ aluse rahvuslikule stsenaristikale. “Rekkoriga olid mul lähedased suhted. Ta oli minu filmiprojekti „Desintegraator“ toimetaja. Seoses Rekkori, Mati Undi ja Veneetsia Kuldse Palmioksaga pärjatud stsenaristi Oskar Kurganovi surmaga projekt seiskus.”
1996. aastal asus Ilmar Raag tööle Eesti Televisiooni. Ta on toimetanud ja juhtinud filmisaateid „Ffriik!“ ja “Ffriigiteataja”, töötanud hanketoimetuses ja programmidirektorina, ETV juhatuse esimehena. Ta ei salgagi, et iga organisatsioon on paratamatult oma juhi nägu. Raag ütles, et ETV puhul tuleb seda mõista pigem nii, et näo kujundamise juures mängis suuremat rolli see, mis ekraanile ei pääsenud. Ennetustöö.
1997. aastal sai Ilmar Raag kunstiajaloolase diplomi ka Tartu Ülikoolist, töö teemaks – kontseptualistlik kunst, juhendajaks Kaur Alttoa. Seejärel jätkas Raag õpinguid USA-s Ohio Ülikooli telekommunikatsioonikoolis, kaitses magistrikraadi TV ja filmitootmise ning stsenaristika alal. Oli praktikal Hollywoodis New Regency ja Phoenix Pictures arendusüksustes.
Ilmar Raag teab, et mõned tema tagasilükatud projektidest hakkasid erakanalites väga hästi tööle. “Tegelikult ma ei tea õnnestumise valemit. Kui reklaam hakkas ETVst välja minema, siis küsis Marju Lauristin, kes oli tollal ringhäälingunõukogus: Näidake, milline see programm siis ilma reklaamita välja näeks! Vastasin talle, et programm jääb põhimõtteliselt samaks. Ja ma ka mõtlesin nii.“
“Primaarne on teha kommunikatiivseid filme – kui sul on midagi öelda, siis tee nii, et see oleks üheselt ja selgelt arusaadav. Tunnistan ausalt, et ma ei ole suur kunstisümbolite tegija, vaid tahan teha mõned lihtsad filmid,” on Raag öelnud. Tema esimene filmikatsetus oli naljana mõeldud „Tappev Tartu“, mida ta reklaamis kui Eesti kõige halvemat filmi. Kuna filmi tegemiseks ei sõlmitud ühtegi lepingut, siis ei ole seda filmi autoriõiguste kaalutlustel hilisemas kommertslevis näidatud.
2002 debüteeris Ilmar Raag teatrilavastajana „Ugalas“ Ben Eltoni näidendiga „Popcorn“. 2007. aastal valmis Raagil stsenaristi ja režissöörina koolivägivalda käsitlev mängufilm “Klass”, mis on olnud edukaim eesti film läbi aegade: müüdud 92 maale ja võitnud 25 auhinda 70 festivalilt. 2008. aastal esitas Eesti „Klassi” kandideerima Ameerika Filmiakadeemia võõrkeelse Oscar’i nominendiks. “Klassile” järgnes edukas TV-seriaal “Klass: elu pärast”.
Raagi filmid on sotsiaalse sõnumiga universaalsed lood, kus keskendutakse tegelaste psühholoogilistele suhetele. Enamasti kirjutab ta ka ise stsenaariumi. Ameerika Filmiakadeemias 23. juunil 2005 lõpetatud Hartley-Merrilli stsenaariumivõistlusel pälvis Raag oma täispika stsenaariumi “Veel üks croissant” eest kolmanda auhinna 2000 esitatud käsikirja hulgast. Raag kirjutas suhtedraama kahest Pariisis elavast üle keskea naisest, kellest üks tahab surra ja teine keeldub seda lubamast. Stsenaariumi alusel valmis Raagil 2012. aastal film “Eestlanna Pariisis”, peaosades Laine Mägi ning prantsuse teatri ja filmi grand old lady Jeanne Moreau.
2013. aastal valminud mängufilmi “Kertu”, mis vaatleb armastuse võimalikkust läbi ühe kogukonna varjatud suhete prisma, valis Euroopa Filmiakadeemia 2014. aastal viiekümne parima filmi hulka, mis kandideerisid Euroopa Filmiakadeemia auhindadele.
Ilmar Raag on multimees – Balti Filmi- ja Meediakooli üks käimalükkajatest. Ta on tuliselt kaitsnud Eesti filmiprojekte Eurimages’i fondi rahajagajate ees; pidanud filmi- ja meediateemalisi loengusarju ülikoolides; kirjutanud Eesti suuremates päeva- ja nädalalehtedes artikleid-esseid väljendamaks rahulolematust tarbimisühiskonnas süveneva kultuurituse ja ükskõiksusega.
Ilmar Raag on ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, reservohvitser ja Kaitseliidu liige, kes osalenud Eesti Kaitseväe missioonidel.
“Ilmariga on väga hea koos töötada. Ta on inimene, keda võib alati usaldada, samuti võib usaldada tema väärtushinnanguid,” räägib filmiprodutsent Riina Sildos ning täpsustab, et Raagile on täiesti vastuvõetamatu igasugune vägivald. Mitte ainult füüsiline, vaid ka intellektuaalne vägivald.
Palju õnne, meedia- ja filmirinde väljapaistev väejuht Ilmar!
TÕNU VIRVE, filmindusekspert