KESKNÄDAL
Paari viimase aasta jooksul oleme seoses ERR-iga kuulnud selle asutuse sisetülidest, Jalgpalliliiduga tehtud tehingutest, maailmaspordi ülekannete kummalistest valikutest jne. Lähiriikides teenib avalik-õiguslik ringhääling ühemõtteliselt kogu elanikkonda. Näiteks Soomes on Yleisradio, mis selgelt annab märku üldisest suunatusest kõigile Soome elanikele. Seda enam, et Soomes maksavad kõik telerivaatajad igal aastal kopsakat maksu selle institutsiooni ülalpidamiseks. Eesti Rahvusringhäälingu tulud tulevad aga poliitikuilt ehk Riigikogult. Ehkki kõrgem juhtkond on parteideülene, siis tegelikult oleme palju aastaid näinud, kuidas ERR kaldub üha rohkem sinnapoole, kes, missugune koalitsioon on parajasti võimul.
Küllap üksnes Keskerakond pole suutnud arvestatavalt mõjutada ERR-i programmide hoiakuid ehk siis neid tasakaalustada, nagu vastav seadus ette näeb. Küllap johtubki see tõsiasjast, et ERR-i sisu ja hoiakuid ei kujunda vaatajaskonna kõige erinevamad rühmad, vaid poliitiline tellimus. ERR-i ei saa sel juhul kuidagi nimetada „rahvustelevisiooniks“.
Kesknädala hinnangul tuleb ERR-i juhid valida võimalikult erapooletutena, ja mitte ainult parteilises, vaid ka maailmavaatelises ja meediapoliitilises mõttes. Paraku juhtis ERR-i pikka aega Reformierakonnast tulnud endine minister ja kantsler Margus Allikmaa, nüüd aga on juhtivatel kohtadel erameediast tulnud meediapoliitiliselt kallutatud Erik Roose ja Anvar Samost, kui tuua vaid mõne näite.
Miks on viimastel aastatel ERR-ist lahkunud sellised meediatähed kui Vahur Kersna ja Neeme Raud? Välja on tõrjutud ka viimased tõelised uudisteankrud Kadri Hinrikus ja Monika Tamla, rääkimata muudest professionaalidest. Milles siis asi? Just selles, et ERR pole pärast mehaanilist kokkulükkamist, kui sõltumatu Eesti Raadio allutati parteilisele ETV-le, enam vastanud avalik-õiguslikule mudelile. Et tasakaalustatult esindada kõiki sotsiaalseid rühmi ning keskenduda meie riigi ja rahva ees seisvatele tõsistele probleemidele.
Kesknädal