JAAN VISKA
1. detsembril 1931 avatud Virtsu–Rapla kitsarööpmeline raudtee (96 km) andis olulise tõuke oma piirkonna majanduse elavnemisele. Jaamade jaoks ehitati juurdepääsuteid, avati kauplusi, loodi ettevõtteid. Raudteelastele ehitati uhked elamud, tagati hoolikas heakord ja haljastus. Raudtee andis sellekandi inimestele võimaluse avaramalt liigelda. Seda kõike jagus 36 aastaks ehk poolteiseks inimpõlveks. Bussiliiklus ja kaubavedu maanteel jättis lõpuks mulje nagu oleks raudtee ebapraktiline. Ja raudteeliini saatus sai otsustatud. Laupäeval kutsusid jaamahoonete omanikud seitsmes jaamas endale külla, et meenutada kunagisi aegu, sest möödus 50 aastat sellest, kui sõitis viimne rong.
Edasine kirjeldus ja meeleolud on Vigala jaamast.
Jaamahoone on nüüd raamatukogu päralt. Mare Ülemaantee kutsus näitusele, kus olid väljas paljud fotod Priit Määltsemehe kollektsioonist. Vigala kandi mees, Ojapere külavanem ja ajaloohuviline Määltsemees on aastaid kogunud vanu fotosid kunagisest Rapla–Virtsu raudteest. Nüüd tegi ta kogutud materjalist ligi pooletunnise video, milles läbi erinevate ajastute kajastub kunagise raudteelõigu hiilgus ja hääbumine. Raamatukogus oldigi arvuti ja teleka vahendusel selle ajaloo keskel. Kes midagi veel siinsest raudteeliiklusest teadis, pidi olema tublisti üle 50-aastane. Päev oli täis väärikate kohtumisi, võimalik oli ennast sättida pildile, reisikohvrit haarates.
Jaamahoone naaberehitis rahvamaja pakkus omi võimalusi. Näidati kino Astra Põlma käivitusel. Oli võimalik tutvuda keraamikanäitusega. Mitmekesist toitude valikut pakkus kohvik Ingrid Ploomi eestvõttel, abiks perekond Veerits. Lisaks müüsid oma toodangut ja käsitööd J. Kuusik, S. Käär ja I. Pappe.
Tore oli kaasa osta perekond Aiaotsa raudtee-teed, mille koostisosadeks need taimed, mida nähti vaguniaknast. Sellised nagu seda on ristik, rukkilill, punapõsksed õunad, vesimünt ja pune. Mitmes kodus võidakse nüüd õhtuti teetasside juures nostalgitseda rongisõidust.
Õuele veeres Märjamaalt terve bussitäis huvilisi. Neid oli tulnud tervitama Pärnu-Jaagupi puhkpill Priit Aimla eestvedamisel. Idee Vigalas olla oli Aimlal sündinud eelmisel õhtul põhjendusega: kui kunagi lõpetati siin rongiliiklus puhkpilli saatel, siis miks mitte osaleda siin pillimänguga meenutuspäeval? Kõlasid paljud tuntud rahvalikud viisid, sai tantsu keerutada ja kuulata humoorikaid vahepalasid. Igal juhul suur tänu muusikaliste etteastete eest!
Õnneks jätkub siitkandi külades ja kogukonnas inimesi, kes veel heast tahtest on võimelised kohalikku kultuurielu korraldama. Jaamahoones olid mootorratturid, kes kasutasid sõitmiseks vana teetammi. Tulid otsejoones, sest paljudes kohtades on tee mustkatte all, mõnes paigas aga on metsaveoautod tee raskestiläbitavaks teinud, tükati on ka kena metsateed. Raudteejaama veetorn Vana-Vigalas on avatud uutele ideedele ja tegemistele.
Oli üks kena ja hästikorraldatud raudteelik laupäev!
Jaan Viska,
Vana-Vigala