Raul Ratman
Maailma jalgpallilegendist Pelest (Adson Arantis du Nasimentu) on ilmunud palju raamatuid ja tuhandeid artikleid, aga tema fännidest on teada vähe, kuigi ülemaailmse austajatearmee suurus võib olla sadades miljonites. Üks sellistest fanaatikutest on mu hea tuttav Anatoli Denissov Moskvast. Ta rääkis mulle loo, kus figureerib koos selle kuulsa brasiillasega. Pele jaoks oli see vaid tähtsusetu episood, Anatolile aga jääb unustamatuks sündmuseks tema elus.
Nagu kõik poisikesed, mängis ka Tolik lapsepõlves jalgpalli. Ja mitte ainult õuel, vaid jalgpalliklubis, kus treeneriks oli kuulus Eduard Streltsov. Aastal 1965 toimus Moskvas praeguseks legendaarseks saanud matš N Liit – Brasiilia, kus Tolja esimest korda nägi Pelet. Mustanahalise jalgpalluri mäng avaldas talle kohe sellist muljet, et ta jäi eluks ajaks Pele isiksuse kütkeisse. Ja see määras ära tema kirgliku huvi kogu eluks.
Ta hakkas koguma kõike, mis oli seotud Pelega: raamatuid, ajaleheväljalõikeid, plakateid, vimpleid, rinnamärke, suveniire, karikaid ja palle. Tema kollektsiooni loeti Moskvas kõige suuremaks. Anatoli töötas nõukogude ajal valuutakaupluses „Berjozka“ ja tal oli juurdepääsu defitsiidile. Muidugi ta kaubitses nagu tõeline kollektsionäär, kusjuures kogu mahhinatsioonidega saadud raha kulutas ta Pele kortermuuseumi jaoks uute suure vaevaga otsitud eksponaatide ostmiseks.
Jalgpalli Hea Tahte saadik
„Ma jumaldan Pelet,“ tunnistab Anatoli Denissov. „Ta on suur jalgpallur ja temast võib kaua rääkida, mina aga tahan jutustada ainult ühest temaga seotud episoodist, mis oli minu jaoks väga suure tähendusega.“
Pärast seda kuulsat matši 1965. aastal ei käinud Pele N.Liidus üle kahekümne aasta. Põhjusi oli mitmeid, ja viimasel kohal polnud nende seas võib-olla ka poliitilised.
Ja aastal 1988 levis Moskvas kuuldus, et sinna lendab linnapea kutsel Pele, kes tol ajal enam ei mänginud, kuid oli ikka veel maailmas jalgpalli juhtfiguur.
Pärast seda, kui ta lahkus suurest spordist, sai ta sellised funktsioonid nagu olid Juri Gagarinil pärast kosmoselendu 1. aprillil 1961. Kosmonaut nr 1 kosmosesse enam ei lennanud, kuid võimud tegid temast midagi kultusliku figuuri taolist, keda saadeti mööda maailma ringi sõitma Hea Tahte saadikuna.
„Muidugi ei jäänud ma, käed rüpes, istuma,“ jätkab Anatoli. „Valmistusin Pele saabumiseks; ostsin kokku kõik ajalehed, sest igaühes oli sellest tähelepanuväärsest sündmusest juttu. Ma uurisin tema sõidumarsruuti pealinnas, sest sel korral kavatsesin oma ebajumalaga kohtuda. Muidugi, oleksin võinud oodata teda ka Lužniki või Olümpia staadionil, kuid seal poleks ma lähemale kui sada meetrit talle suutnud läheneda; oleksin üleüldisesse fännide möllu ära kadunud. Aga mina tahtsin Pelele võimalikult lähedale saada.
Ja ma kui tõeline luuraja arvestasin välja, et ühel päeval, kus tal on mitmeid kohtumisi oma austajatemurruga, sõidab ta 15 minutiks sellesse laste-spordilinnakesse, kus mängisid koolipoisid. Eelmisel õhtul helistasin oma fotograafist sõbrale Volodja Netšajevile: kell kümme tuleb Pelet pildistada! Too hakkas vastu punnima, et puhkepäeval ta kuhugi välja sõitma ei hakka. Ma kuulutasin talle ultimaatumi: kui ta ei tule, on meie sõprus läbi! Pele on minu jaoks kõik – kõik, ja kui sõber ajab mul pildistamise nässu, on see mulle suur löök.
Pühapäeval ajasin Volodja varavalgel üles ja kell üheksa olime juba kohal. Mõned poisid mängisid seal jalgpalli. Kedagi peale nende, minu ja mu sõbra seal ei olnud. Mõne aja pärast hakkas unesegune Volodka virisema, et miks ma teda nii vara üles ajasin, et keegi siia ei tule ja et ma pean maksma talle seisuaja kinni jne jne. Olin kõigega nõus, ainult ärgu koju koti peale tagasi mingu.
Närvide rahustamiseks hakkasin poisikestega pilduma lauseid nagu pallikesi. Naljatasin: Ja-jah, mängida te ei oska, aga praegu tuleb Pele ja näitab teile, kuidas jalgpallimäng käib! Poisid naljatasid vastu, et muidugi, jah, otse Brasiiliast tuleb Pele siia poisikesi mängima õpetama!
Unustamatu Pele
Äkki peatuski spordikompleksi ees esinduslike valitsusautode kavalkaad ja ühest neist väljus … TEMA ise. Õigemini, kaugelt oli näha, et tuli välja mustanahaline mees pintsakus. Mina aga teadsin, et see on Pele!
Tormasime kõik tema poole. Ajakirjanikke seal polnud, seepärast keegi ei teadnud, kus sel ajal kuulus brasiillane oli. Fotograafidest oli ainult minu kaaslane, seepärast võib meie pilte lugeda eksklusiivseteks. Muidugi, Pelet oli tema karjääri ajal pildistatud küllaldaselt ja meie kaadrid oleksid fotode ookeanis kaotsi läinud. Kuid minu jaoks on need kõige tähtsamad pildid, sest neil olen jäädvustatud koos Pelega ma ise.
Pele hakkas autogramme jagama, kusjuures – minu pastakaga. Mulle andis ta autogrammi mitu korda: raamatuisse, postereisse, isegi mu peopesale (mida ma nädal aega vältisin pesemast).
Mul on foto, kus me vahetame käepigistust. Kui kõik lõppes ja Pele istus autosse, tuli tal meelde, et tema kätte jäi minu sulepea, ja ta ulatas mulle läbi akna käe. See oli minu jaoks unustamatu moment!
Volodja Netšajevist, sellest, kes ei tahtnud sinna sõita, veel niipalju, et tänini uhkustab ta igal pool, et fotografeeris kuulsat jalgpallilegendi.“
nime ära. Õige kirjapilt on Pelé ja hääldus [pel’ee]. Ning tegelik nimi on kirjas Edson arantes do Nascimento, häälduses [etsun ar’antiš du masim’entu] ehk eestipäraselt Etsun Arantiss tu Nassimentu.