Siret Kotka- Repinski, Riigikogu liige
Eesti viimaste aastakümnete traagika on seisnenud selles, et paljud pereisad ja -emad on pidanud vastu võtma kahetsusväärse otsuse minna tööle rikkamasse välisriiki. Tihti on lahkumise põhjuseks olnud lihtne soov rabeleda välja igapäevastest raskustest ja saada oma tavapärase eluga hakkama.
Kurb on see, et varasemalt pikalt võimul olnud Reformierakondlastest peaministrid väljarändes probleemi ei näinud ja selle takistamiseks midagi ette ei võtnud. Minge ja omandage uusi kogemusi, sest just sellist vaba liikumist me Euroopas näha soovimegi, oli Taavi Rõivase sõnum veel mõni aasta tagasi. Kuid kuidas saab üldse kellelgi olla ükskõik enam kui 10 000 eestlasest, kes peavad leiva lauale saamiseks töötama alaliselt mõnes võõrriigis?
Reaalne elu on näidanud, et majanduslikult võib pere heaolu väljamaal teenitud kõrge palga toel kasvada, kuid uued probleemid ilmnevad seal, kus neid kõige vähem vaja on. Kui pereema peab ikka aastaid üksi lapsi kasvatama, sest pereisa elab ja töötab Soomes, siis kasvatakse tihtilugu üksteisest lahku ning perekond võib sootuks laguneda. Kõige rohkem kannatavad kaugsuhete tõttu muidugi lapsed, sest nad näe üles sirgudes enamus ajast oma ema või isa, äärmisel juhul mõlemat vanemat.
Isiklikult olen seisukohal, et riiklikud struktuurid peavad toetama ja väärtustama perekonda kui tervikut. Täiesti vastutustundetu on ajada ükskõik millist muud poliitikat või jääda täiesti ükskõikseks ühiskonnas toimuva vastu. Riik peab looma kõik tingimused, et inimesed ei lahkuks Eestist, vaid tahaksid siin elada, töötada ja oma lapsi kasvatada.
Keskmõte: Kõige rohkem kannatavad kaugsuhete tõttu muidugi lapsed, sest nad näe üles sirgudes enamus ajast oma ema või isa, äärmisel juhul mõlemat vanemat.
Väga tähtis on, et palgad jätkaksid kasvamist. Olen kindel, et kui meie Kalevipoeg saaks Eestis vääriliselt palka, siis ei läheks ta oma pere juurest kuhugi. Riik peab pidevalt soodustama majanduse arengut ja tegema kõik selleks, et meie inimeste palgad jõuaksid Soomele ja teistele arenenud riikidele kiiresti järele. Õnneks on Eesti majandus viimastel aastatel jõudsalt kasvanud ja see annab lootust kõigile meie elanikele paremat palka saada. Rääkimata 500 eurole kerkinud tulumaksuvabast miinimumist, tänu millele jääb alates aasta algusest kõigil madala- ja keskmise sissetulekuga inimestel igal kuul raha rohkem kätte.
Kui ühelt poolt peab Eesti riik looma peredele turvalise ja õnneliku keskkonna, et keegi siit ära ei tahaks minna, siis teiselt poolt tuleb tegeleda juba võõrsile lahkunud kaasmaalaste tagasi meelitamisega.
Kõige enam tõmbab Maarjamaale tagasi paranev elatustase ja mugav elukeskkond. Seda kahetsusväärsem on kuulda, kuidas tagasi tulnud peredel on raskusi kohanemisega, kuniks neil on lihtsam minna tagasi Soome või Rootsi. Millest see tuleneb? Tuleb välja, et tagasitulijad on tihti hädas Eesti bürokraatiaga – näiteks ei õnnestu neil panna last elukohalähedasse lasteaeda või kooli. Ausalt öeldes on see täiesti arusaamatu, kuna nii mitmelgi puhul on just asjaajamise lihtsust nähtud meie riigi eelisena. Selleks, et see eelis säiliks, tuleb meil järelikult igal tasandil tõsist tööd teha.
Protsesside kiirendamiseks peab riik ulatama tagasitulijatele oma abikäe. Vaja on spetsialiste, kes aitaksid neid Eesti eluga kohanemisel, nõustaksid töö leidmisel, elukohaga seotud ja ka muudes küsimustes. Lastega perede tagasipöördumist aitab soodustada eri riikide õppekavade parem ühildamine, keeletoe pakkumine koolides, oskuslik seltsiellu ja huviharidusse kaasamine jne. Eesti riik peab niisiis suutma igati näidata, et seisab selgelt näoga tagasipöördujate suunas, et nad tahaksid tulla ja jääda elama Maarjamaale!