Kui väike paat on seotud suure laeva külge ja see tormi sattub, siis väikese paadi hukkumine on möödapääsmatu. Kui aga väike paat tormisel merel saab liikuda, siis võib ta veel pääseda „ nii on öelnud iseseisva Eesti diplomaatia rajaja, Eestile sõltumatuse kindlustanud.
Tartu rahu „isa” Jaan Poska.
Toomas Paur, Riigikogu liige Keskerakond
Ligi saja aasta vältel on poliitilised olud tundmatuseni muutunud. Iva poliitika suurmehe tarkuses püsib aga tänaseni. Kaasaja Euroopa Liitu kuuluv Eesti välispoliitika on seotud erinevate lepingute, nendega kaasnevate võimaluste ja kohustustega. Kui maailmas (näiteks demokraatiakäsitlus, suhtumine pagulastesse) võib esineda vastakaid seisukohti, siis majanduse, kultuuri- või mõnes muus valdkonna tasub ikka otsita ühiseid huvisid ja kokkupuutepunke.
Olen arvamusel, et nii üldriiklikes huvides kui ka üksikisikute vaatevinklist on väga oluline suhete arendamine naaberriikide ja nendest veidi kaugemale jäävate maadega. Ka 1920-1930. aastatel panustas iseseisev Eesti kõige enam koostööle Soome, Läti, Leedu, Poola ja Skandinaavia riikidega. Ühendavaks lüliks oli kaitsepoliitika. 1923 sõlmisid Eesti ja Läti poliitilise ja sõjalise koostöölepingu.
Juba aasta varem olid Läti ja Eesti sõlminud sanitaarkonventsiooni nakkushaiguskollete likvideerimiseks ja haiguste ravimiseks. 1934 sõlmitud lepingu põhjal pidid eesti lapsed Lätis ja läti lapsed Eestis saama emakeelset haridust. Akadeemilist koostööd arendasid mõlema riigi ülikoolide juurde loodud ühingud. Tegutses Soome-Eesti-Läti ja Leedu üliõpilaskondade Keskliit.
Lätiga koostöösuhtele panustamise olulisust Eesti välispoliitikas tõestab seegi, et 1922-1928 oli seal suursaadikuks üks tipp-poliitikuid Julius Seljamaa, kes 1925-1926 oli saadikuks ka Leedus ning 1928-1933 Nõukogude Liidus. Mitmekordne Eesti Vabariigi välisminister Ants Piip juhtis Eesti Läti ühingut ja Balti riikide koostööbürood
Suhtes Soomega oli kõneaineks ka liitriigi loomine, mida teatud perioodil pooldasid nii riigimees Konstantin Päts kui ka tulevane Soome president Urho Kaleva Kekkonen.
Tihedad ja omalaadsed on olnud suhted mõlema maa haridus-ja kultuurivallas. Juba 1919 külastas noort Eesti Vabariiki 1500 soome õpetajat. 1920 käis 750 Eesti õpetajat vastukülaskäigul Soomes. Estonia ja Soome teater pidasid omavahelisi jalgpallivõistlusi. Estonlaste kapteniks oli legendaarne Paul Pinna.
Esimeseks Eesti suursaadikuks Soomes (1920-1922) oli rahvaluuleteadlane Oskar Kallas, kes ka Eesti Rahvamuuseumi, Eesti Kirjandusmuuseumi ja tänase Minna Härma Gümnaasiumi üks asutajaid ja selle esimene juht ning kirjanik Aino Kallase abikaasa.
Väga oluline on aga Eesti diplomaatide panustamine suhete arendamisele nii-öelda suurtes poliitilistes küsimustes ka majanduses, hariduses ja kultuuris. Õigupoolest ei saagi välispoliitikas olla pisiasju.
Ajaloost on väärtuslike näidete kõrval õppida ka olukordadest, mis naaberriikide vahel arusaamatusi või konflikti tekitasid. Suhteid Soomega, kus oli alkoholikeeld muutis keeruliseks salapiirituse vedu Eestist Soome. Lätiga oleks aga 1920. aastate algul Valga linna pärast peaaegu sõdagi puhkenud. Õnneks suudeti olukord siiski diplomaatiliselt lahendada.
Mitmed Eesti esimese iseseisvusperioodi diplomaadid panustasid ka riikide vahelisse välismajandussuhtesse. Suurettevõtja Joakim Puhk oli 1920. aastal kaubandusekspert Tartu Rahu läbirääkimistel Eesti ja Venemaa vahel. Veel oli ta Tallinnas Leedu aukonsul ja Soome aukindralkonsul Eestis ja osales Rahvasteliidu töös.
Traditsiooniliseks Eesti eksportartikliks on olnud põllumajandussaadused.
1934. aasta Päevalehest loeme, et sel aastal kavatseti Eestis eksportida 35 miljonit kanamuna. Piimaühingute Keskliit Võieksport eksportis näiteks 1937 aastal 13 180 tonni võid, mis Eesti koguekspordist moodustas ühe viiendiku. Peamised sihtriigid olid Inglismaa ja Saksamaa.
Metsasaaduste eksport moodustas 1920. aastal 64,1% koguekspordist. Aastatel 1922-1939 eksporditi suurem osa puidust Inglismaale, Hollandisse ja Saksamaale. Metsasaadused moodustasid rahaliselt keskmiselt 30% riigi koguekspordist. Või ja peekonikeksport oli põllumajandusele oluline, sest 1939 aasta Eesti rahvaloenduse järgi oli Eestis 139 984 talu, mille keskmine suurus oli 22, 7 hektarit.
1931 peeti läbirääkimisi kalade ekspordi üle Poolaga. „Poola valitsuselt on saadud põhimõtteliselt nõusolek tollide alandamiseks eesti kaladele. Nii lubatakse Poolasse vedada meilt hauge, latikaid ja kohasid umbes 65 protsendi tollimaksu alandamisega, „ kirjutas ajaleht Ühistegelised uudised 1931. aastal.
Tänapäeval oleme Eestis resideeruvaid välisriikide suursaadikuid harjunud nii-öelda pildil nägema Vabariigi presidendi vastuvõttudel ja mudelgi pidulikel sündmustel, vahel ka erakorralistes olukordades. Samasugused paistavad olevat ka lood Eesti diplomaatidega välisriikides.
Väga oluline on aga Eesti diplomaatide panustamine suhete arendamisele nii-öelda suurtes poliitilistes küsimustes ka majanduses, hariduses ja kultuuris. Õigupoolest ei saagi välispoliitikas olla pisiasju. Usutavasti nende aladega ka diplomaadid tegelevad, vastavaid uudiseid kostub aga meedias millegipärast vähe. Majandus (kaubandussuhete ) edendamisel ja vastavate kontaktide loomisele panustavad ka mõned ministrid (näiteks maaeluminister Tarmo Tamm ), ministrite visiidid on aga üldiselt lühiajalised tee avamiseks ekspordi ja impordini, samuti kultuurissuhte tugevdamisega tuleb aga tegeleda järjepidevalt. Nii saab diplomaat kõige paremini panustada Eesti ettevõtluse käekäiku, sellega koos kogu rahva majandusliku järje tõusu, samuti mitmekesisemate suhete loomiseni „kauniste kunstide valdkonnas). Nii saab kaasa aidata kultuurisuhete edendamiseni nii professionaalsel kui ka isetegevuslikul tasemel. Maapiirkondade kultuuritegijatele on esinemised välismaal heaks võimaluseks oma oskuste demonstreerimiseks kodupaigast kaugemal.
On oluline, et Eesti riik edutaks diplomaatideks haritud inimesi (juristid, ajaloolased, politoloogid, ajakirjanikud), kes on avara silmaringiga ja kõrgel tasemel kursis paljude teemadega Eesti välispoliitikas on põletav teema alati suhted Venemaaga. Jätsin selle teadlikult oma arvamusloo lõpuks. Venemaa on suurriik, mis oma poliitiliselt kultuurilt ja tavadelt erineb Eestist ja paljudest teistest Euroopa ja maailma riikidest. Loomulikult on tarvis lähtuda Euroopa Liidu ühtsest poliitikast , kuid sama peaksime olema pragmaatikud ja arvestama sellega, et naaberriigiga tuleb paratamatult mõistlikke suhteid hoida ja püüda selle raames vastastikust kasu saada mõlema maa erinevatele elualadele.
Iseäranis vajaks Venemaa turgu Eesti põllumees.
Juba Vestmann Eduard Vilde Piibelehes ütles, et „Peterburi võiks Tallinnale lähemal olla.“ Küllap on mõistlik õppida ka Soome reaalsustajust ja asjalikkuses Venemaaga suhtlemisel, millest ennekõike võidab meie põhjapoolse naaberriigi majandus. Loole vürtsi lisamiseks aga ka üks legend. Sõjaväelane, diplomaat, lendur ja elektrik William Tomingas on ise väitnud, et Tartu Rahuläbirääkimiste ajal päästis ta vangistusest Lenini naise Nadezda Krupskaja venna Mihhail Krupski, mille eest Lenin ta audientsile kutsus. Kas see täpselt nii oli pole teada. Kindlasti rikastavad aga ka sellised lood Eesti välispoliitikat.
saanudki aru, kas Toomas soovitab laevast lahku lüüa või võtta laeval võim oma kätte.