Kui väga tahta, on kõik võimalik

Heimar Lenk, sundüürnik, omandireformi valitsuskomisjoni liige

(Vt ka Anto Raukas „Veel kord omandireformist ja sundüürnikest“, Kesknädal, 11. juuli)

Kindlasti on omandireformi ülekohtu heastamine võimalik. Tingimusel, et ühiskond selleks valmis ja riigikogul ning valitsusel soov oleks. Üheksakümnendatel aastatel, kui üürnike perekondi massiliselt kodudest välja tõstma hakati, sulges avalikkus silmad ja julges deporteerimisest rääkida vaid salaja köögis.

Hirm oli, et järsku tullakse homme neid ennast tänavale tõstma. Täpselt nii, nagu küüditamiste ajal, mil kardeti, et äkki on NKVD öösel meie ukse taga. Kas keegi julges saksa okupatsiooni ajal politseid appi hüüda, kui SSlased Tallinna tänavail juute püüdsid?

Reform oli ebaõiglane

Nüüd on Eestist saanud Euroopa Liidu liikmesriik. Peame ju ennast õigusriigi kodanikeks. Sellistena oleks eestlastel ka aeg lähimineviku objektiivseks hindamiseks. Kas on õigusriigile kohane, et ühe reformi ellu viimiseks otsustatakse parlamendi tasemel, et umbes sada tuhat inimest, kes riigi ümber korraldustele jalgu jääks, tuleb perekondade viisi otse tänavale tõsta? Seejuures, mitte mingisugust elamispinda asemele andmata! Kindlasti ei ole. Aga Eestis nii juhtus. Oleks aeg presidendi ja valitsusjuhi tasemel reformi ülekohut tunnistada ja seda ausalt ka avalikkusele teada anda.

„Reformiga tekitati uut ebaõiglust ja seda on raske lugeda õnnestunuks,” tunnistas Raukas. Ta tõi ka rea ebaõnnestumise põhjusi, millest tähtsamaks tuleks lugeda kahte. Raukase sõnastuses kõlavad nad nii: Riik kui kohustatud reformiobjekt sisuliselt taandas ennast tema enda poolt algatatud olulisest reformist. Reformi läbiviimine usaldati omavalitsustele, kus paljudes kohtades olid juhtivatel kohtadel reformidele vaenulikud ja ka ebaausad isikud, kes kasutasid neile sülle langenud võimalust isiklikuks rikastumiseks ning sõpradele ja sugulastele varade ümberkantimiseks.

Seega on akadeemiku sõnade läbi antud reformile konkreetne iseloomustus. See oli ebaõiglane ja paljus viisid seda läbi ebaausad kasuahned omavalitsustegelased. Reform väljus riigi kontrolli alt. Uskumatu! Kuid vähe sellest. „Eesti kohtud näitasid maa- ja omandireformi läbiviimisel üles oma suutmatust lähtuda õigusest, õiglusest ja seadustest, tehes vastukäivaid otsuseid ning alludes täitevvõimu survele,” kirjutab Raukas. Sama on korduvalt väitnud ka sundüürnikud ise.

Sadades kohtuasjades jäid üürnikud alati kaotajaiks. Olin ajakirjanikuna ise nobe kohtuskäija ja nägin kümneid protsesse oma silmaga pealt. Mulle ei meenu ühtegi juhust, kui kohtusaalist oleks võitjana väljunud mõni kodust välja tõstetud üürnik. Üheksakümnendail aastail töötas kohus omandireformi küsimustes, kui justiitskonveier, mille otsused olid ette teada ja lähtusid valitsusparteide poliitilisest tellimusest. Jälle, uskumatu, kuid nii see oli! Akadeemik Raukase hinnangule kirjutaks alla enamik üürnikest reformi ohvreid. Samasuguse on andnud reformile Eesti Üürnike Liit oma tuhandete toetajatega.

Reformi ohvreid mõistis vaid Keskerakond

Seega tuleb meil tunnistada tõsiseid vigu taasiseseisvunud Eesti kehtestamisel. Üheksakümnendail aastail on rängalt eksitud inimõiguste, õigluse ja õiguse põhireeglite vastu. Sellise ränga taagaga on riigil raske edasi minna. Varem või hiljem tulevad uued inimesed, kes asuvad taas omandireformi mädapaiset avama. Ajaloo tarvis on Keskerakond avaldanud ühe ja Üürnike Liit viis omandireformi ülekohut käsitlevat raamatut. Varem või hiljem lööb uus põlvkond käsi kokku ja imestab, et kuidas sai ehitada riiki suure vale ja tunnistamata ebaõigluse peale.

Meie põlvkonnal, kes me kõik seda ülekohut oma silmaga nägime, on püha kohus püüda õiguse taastamise poole. Ainukese lootuse saame panna Eesti Keskerakonnale, sest see partei pole oma käsi reformi õudusega määrinud. Keskerakond on see, kes asus esimesena leevendama sundüürnike ülekohut ja ehitas Tallinnas valmis 5000 munitsipaalkorterit, kuhu ligi 3500 sundüürnike peret endale uue kodu sai.

Juba Keskerakonna 1997.aasta programmis oli punkt sundüürnike kohta: ”Tagastatud majade üürnikud peavad saama eluaseme erastada samadel tingimustel kui riigikorterites elavad inimesed.” 2002. aastal vastu võetud programm täiendab eelnevat „Omanike ja üürnike õigused tuleb tagada seadusega.”

Tänaseni on üürnike õigused seadusega tagamata.  Kuid Keskerakond pole oma suhtumist omandireformi muutnud ja 2017. aasta 2. veebruaril loodi ka vastav valitsuskomisjon. Selle ülesandeks on koostada omandireformi tulemuste ja mõjude analüüs ning teha ettepanekud probleemide lahendamiseks. Juba on käivitatud andmebaasi loomine, kuhu iga sundüürnik saab ennast üles anda. Kindlasti informeeritakse inimesi, kuhu ja kuidas vaja ennast kirja panna. Veel enne 2019. aasta riigikogu valimisi oleks paras aeg nii mõnigi keeruline asi selgeks rääkida.

Üürnik sai kodu kehtinud seaduse alusel

Näiteks süüdistatakse sundüürnikke endiste omanike vara ebaseaduslikus hõivamises sõjajärgses Eestis. See pole nii. Elamispind anti neile rangelt Nõukogude ajal kehtinud seaduste järgi. Teatavasti pole omand mingi asi, ese või vara, nagu meil püütakse väita, vaid õigus mingit eset, vara, informatsiooni jne. vallata. Üürnikud saidki nõukogude ajal endale elamispinna valdamise õiguse. Erakortereid nagu praegu siis ju ei olnud! Oli riiklik elamufond ja sealt meie perele ning paljudele teistele ka kahetoaline korter eraldati. Ei olnud meil tol ajal õrna aimugi, kelle majas me elame.

Pikkade aastate jooksul ei näinud ega kuulnud me ühestki endisest omanikust. Keegi ei käinud meie hoovi peal vara tagasi nõudmas. Ei kodumaal ega ka välismaal elavad, kuigi viimastel oleks seda nõukogude saatkondade kaudu üsna lihtne teha olnud. Kullapalavik pääses valla pärast Eesti taasiseseisvumist. Ilmus välja lugematu arv nn. endisi omanikke, kes sageli pisarsilmi oma vanaisa maja tagasi nõudsid. Ja siis kohe ka edasi müüsid.

„Omandireformiga seonduvalt on peakangelaseks heauskne ostja, kes ostu kiiresti edasi müüs ja heauskne ametnik, kes usaldas ja ei kontrollinud, sest ametnikuvastutus Eesti Vabariigis praktiliselt puudub,” on sunnitud ka Raukas tunnistama. Majad, mis paljudel juhtudel eeskujulikus korras olid, tuli kiiresti enda käest ära saada, sest vähesed uskusid valeliku reformi kauemat kestmist. Sageli võltspaberite põhjal ootamatult kinnisvara omanikeks saanud kartsid peatset vastutusele võtmist. Edasi müümise korral nad vastutusest pääsesid.

Haavad pole kinni kasvanud

Raukas tahab omandireformi lõppenuks kuulutada. Et mitte mineviku haavu lahti kiskuda! Akadeemik vist ei tea, et üürnike haavad polegi kinni kasvanud. Lapsepõlve kodud on kaotatud, paljud pered lahku läinud ja üürnike elud lõhutud. Korrektne oleks omanikke esindavatel organisatsioonidel nõuda kahjutasu Venemaalt. Natsionaliseeris ju nende majad Nõukogude Liit, mitte Eesti Vabariik.

Teades, et Venemaalt pole midagi loota, pandigi kahju tasujate rolli Balti ketis ja Lauluväljakul seisnud eestlased. Kel polnud ühegi maja võõrandamisega vähimatki pistmist. See on sama absurdne, nagu eestlastel maksta kompensatsiooni Konstantinoopoli kanoonilises alluvuses olevale õigeusu kirikule, selle eest, et 1473. aastal venelaste asutatud Petseri klooster Venemaa territooriumil asub. Ehk oleks meil aeg ajalooga sõbraks saada.

Omandireformi asja selgeks rääkida, samm õigluse poole astuda ja kannatusi leevendama asuda. Ütleb ju Raukas oma artiklis selle kohta väga hästi –Eesti Vabariik taasiseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel – restitutio in integrum. Õiguse kõrval eksisteerib aga eetiline kategooria õiglus, mille vastandiks on ebaõiglus, mis võib olla sotsiaalne, majanduslik, moraalne jne. Õigluse ja ebaõigluse hindamise aluseks  on tõde, kuid  tõde on seadustest tulenev õigus ja õigus on jõud nende kätes, kes õiglusest pole alati huvitatud.”

Arvan, et kui omanike liidu eksjuht, lugupeetud akadeemik Anto Raukas sundüürnikele appi tuleb, saame asuda omandireformi lõpetamisele selle kaudu, et likvideerida Eesti riigi poolt tekitatud ebaõiglus ja kompenseerida nende paljukannatanud perekondade nõudmine kompensatsioonile nagu õigusriigile kohane.

14 kommentaari
  1. Aleksander Soome 2 aastat ago
    Reply

    Arvan, et sundüürnikud on tänulikud KE ja Sinu tegevus üle õigluse saavutamise eest.

  2. Maali maalt 2 aastat ago
    Reply

    Sundüürnike pole olemas!
    On Heimar Lenki sugused punased okupandid kes seadsid ennast küüditatud Eestlaste kodudesse sisse.

    Neile nn sundüürnikele tuleks esitada kahjunõue võõra vara kasutamise eest.

  3. maali maalt ehk sai ka tasuta vara omanikuks? 2 aastat ago
    Reply

    paljusid majade omanikke üeüldse ei saadetudki Siberisse, paljude vanade majade omanikud, need pärisomanikud olid juba surnud sel ajal, kui varad võõrandati . paljud surid elukaare lõpule jõudmise tõttu ka siis.. nii nagu eluratas käib. alati on hämmastanud, et miks siis pärijad vara tagasi tahtma ei hakanud? peale omaniku surma. Seaduslikult oli see ka tol ajal võimalik. Üürimajade pidamine oli võimalik ka seaduse järgi.. kas kardeti, et riik oleks sisse nõudnud ka võlad. Lühikese esimese iseseisvuse ajal enamus elmufondist oli ju laenudega ehitatud, mis nüüdne riik pärijate ja muidusaajate rõõmuks korstnasse kirjutas.

    nii, et endiste omanike pärijad said kaks kingitust: maa, majad, korterid ja ka laenudest vabastuse.

    maaalidele maalt ütleks, et mitmekümne aasta jooksul, pea 50 aasta jooksul hoiti majad ja majapidamised korras. muidu oleks vaid muld olnud uutel pärijatel kätte saada olnud.
    mõnikord mõtleme, et kahju, et kõik ja kõikjal maatasa ei põlenud. olekski võrdsus maapeal olnud.

    Tänud hr. Lenk. aeg oleks kompensatisoonid maksta enne, kuni viimane sundüürnik ja nende lapsed veel elavad..

    • Maali Maali 2 aastat ago

      Mitte midagi te okupandid ei saa…
      Lagastasite täis Eestlaste eluasemed ja on veel jultumust oodata vabandust ja hüvitist?

  4. Viga 2 aastat ago
    Reply

    tehti juba 90ndate alguses. Siia küüditatud muukeelsed ja -meelsed oleks tulnud tasuta saadud elamispinnast ilma jätta ja see anda üle Heimari kannatanutele. Oli Edgar isegi peaminister, miks ta siis seda ei teinud? vastus on kohe olemas: Edgar mängis just eestivastastele, et nende abil võimul püsida. Juba mõni aasta hiljem saime teada, et see kava kukkus läbi ja täna on ka Edgar prügikastis, kuigi Jurka jätkab eestlaste mõnitamist vanaviisi. Käesolevaga on sel aga selline side, et ka Heimar ise on pooldanud muumeelsetele mängimist, sest kust keskbande muidu hääli kerjaks kui mitte noilt. Kujutage ette, et keskbande tagant langeb kasvõi pool sellest 90%-st ära. Siis saab keskbandest sotside sarnane noateral kõikuv bande. ja rahva rahakott jääb juba lootusetusse kaugusesse.

  5. Anto Raukas 2 aastat ago
    Reply

    Tänan Heimar Lenki minu kirjutisse heatahtliku suhtumise eest! Minu artikkel oli originaalis pikem ja mõndagi olulist on välja jäänud. Ma kirjutasin, et sundüürnike register ei vii kuhugi, sest vägisi kedagi registrisse panna ei saa. Inimene peab tegema avalduse ja ühtlasi esitama ka taotletava summa kohta kuludokumendid, milliseid peab hindama erapooletu komisjon. Selline töö kestaks aastakümneid, sest iga tehtud otsust saab vaidlustada kolmeastmelises kohtus. Ja just seetõttu loen ma mõistlikuks omandireform lõpetada. Reform oli halb, kuid võinuks olla veelgi halvem. Nõutakse ka sundüürnike ees vabandamist. Kes seda peaks tegema? Kindlasti mitte president ja peaminister, sest nemad polnud reformiga seotud. Pensioneerunud ametnike vabandus ei annaks aga midagi.

    • Ma 2 aastat ago

      ei näe samuti vabandamistes mingit mõtet, sest see ei hüvita kellelegi midagi. See on vorm, mitte sisu.
      Kuid Anto eksib selles, et järgmised võimutsejad pole üldse eelmiste tegude eest vastutavad. On, ja täiel määral. Just praegused ametnikud viivad ellu varasemate narrusi ja rahvapetmisi, ise on nad jõudnud välja mõelda veel vähe. Vaata kuidas Ratta Jurka bande viib ellu just neid rehvikate, isamaareeturite ja pedede totrusi, mida nad mitte valitsuses olles päevast päeva kuuma tõrvaga üle valasid. Samuti oleme praegu meie vastutavad Pätsu tegude eest nagu ka hilisemate rahvavaenlaste lolluste eest. Mis sest, et valimised riigikokku on pärast 1992.a olnud põhiseaduse vastased ja riigikogud ja nende poolt kohale sokutatud ametkonnad ja ametnikud ebaseaduslikud, meil kehtibki ainult de facto seisund ja selle rahvavaenulikkuse ja seaduserikkumise on heaks kiitnud loll ja arg rahvas ise.

  6. A. V. 2 aastat ago
    Reply

    Kasvõi üks näide ühest tagasisaajast, kes siiski otsustas kodud inimestele alles jätta, peaks mõtlema panema. Et tegemist lollikesega? Võib-olla Eesti kontekstis tõepoolest.

  7. maalidele 2 aastat ago
    Reply

    meie üürimajakse hitatud maja omanik suri täiesti omas kodus Eestimaal. keegi kedagi sellest suguvõsats pole küüditaud, küll lahkusid osad ise välismaale.. Peale omaniku surma ei asunud keegi sedasama üürimaja pärima. Peremeheta vara võeti riiklikku elamufondi, 50 aastts hiljem teekisd “omanikud” kes ka kohapeal terve elu elnud olid. Seaduste silmis ei oleks see vara mingil juhul pärimisele läinud.. ei nüüdsete ega tollaeja seaduste puhul. aga oli uu OMANDIREFORM ja nii need üürnikud, tänavale löödigi.
    maja olid korras hoidnud inimesed kes seal aastkümneid elasid, see oli ainuke kodu meie lastele, kes sinna majja ka sünisid, kasvasid ja täiskavanuks said..

    Ei olnud midagi ka erastada samas piirkonnas, nagu seadus ju ette nägi juba omanireformis riigi poolt kirjapnduna.
    ————-
    Inimsaatusi on erinevaid, aga ei ole kuulnud, kes muidusaadud varast naljalt loobubnud oleks. vaeval ka maali maalt lausa ise enda õrnade kätega selle maa ja maja ehitas, mille ta tagasi sai..

  8. Aleksander Soome 2 aastat ago
    Reply

    Lisan veel ühe seni avalikustamata fakti: need tagastatud majade omanikud, kes müüsid omandi seal elavale sundüürnikule maksid riigile ka tulumaksu. Olen pettunud hr. Raukase arvamusest vabandamise osas. Olen arvamusel, et vabandada saab riigi nimel just president.

  9. Rein Mark 2 aastat ago
    Reply

    Euroopa Inimõiguste Konventsiooni ratifitseerimisel Riigikogus, 13.märtsil 1996 tehti teadlikult reservatsioon , et Omandireformi seadusi puudutavates küsimustes ei võta Eesti riik endale kohustusi. Tollase Riigikogu enamus kujutas endast reformide sõbralikust vaid ühte väravasse ja omandireformi käivitamisel haises see kõva raha järele, (eriti baltisakslatele omandi tagastamisel)mis on Eesti aegade üks suurimaid korruptsioonijuhtumei ja mis pole aegunud, sest ligi kümnendiku Eesti elanike küüditamine oma kodudest rahuaegses Eestis on inimsusevastane kuritegu .Tegelikud süüdlased peab võtma vastutusele aga mitte rääkida , et nüüd on juriidiliselt raske üürnikele tehtud ülekohut kompenseerida-trumbiks tollaste ja ka osa praeguste poliitikute alatu käitumine oma rahva suhtes.Enne eelseisvaid valimisi tuleks seda eriti meelde tuletada.

  10. Tegelikkus 2 aastat ago
    Reply

    Aastaid olen lugenud lugusid,kuidas läks omandireform linnades.
    Mis toimus maal, on hoopis räigem teema.Tagantjärele tuleks kõik taludest väljatõstmiste lood üles kirjutada.
    Meie pere,koos alaealiste lastega,peale pikka kohtuprotsessi,tapmiskatseid ja ähvardusi tõsteti talust välja
    koos kogu kupatusega 15.11.1991 kell 11 00.
    Midagi vastu ei antud.Olime riigi vaenlased,kolhoosi majas.
    Kes pole sellist terrorit läbi elanud,hoidku oma suud kinni.

    • Maali Maalt 2 aastat ago

      vähemalt jäid ellu…
      see pere kes enne sinu poolt okupeeriud talust siberisse küüditati suure tõenäsusega ei jäänud.

  11. maali maalt 2 aastat ago
    Reply

    Esimest korda lugesin Lenki juttu täna ja oh, imestust, ma olen siin korduvalt kommenteerinud. Kõik on need libaja poolt kirjutatud. Kui ma kirjutan kommentaari, siis aususe mõttes kirjutan ka oma meiliaadressi. Moderaator võiks need eelmised kustutada, kus pole mu meiliaadressi pandud.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.