Sotsiaaldemokraatia on maailmas tunnustatud ja kiidetud ülivõrdes poliitsuunaks. Meil siin kisub praegu rohkem teatriks.
Nagu teada, on tänapäeval moes salongiteater. Seega siis ka külastaja saab vahele hõigata ja arvustada.
Esimeses vaatuses jutustab näitleja Jevgeni Ossinovski alkoholi kahjulikkusest tema sissejoomise puhul. Higipull nina peal püüab õigustada aktsiiside tõstmise vajadust kui parimat pidurit joomarlusele. Samas kostub hääl saalist: Aga palju siis kaupmehed kohe hinda juurde kruvisid? Vaat, selles on põhiküsimus.
Lavale tuleb ainuke seda mängukunsti õppinud Indrek Saar ja vaatab ülbe pilguga näitleja Ossinovski poole. Algab tema monoloog, Juba kuus aastat tagasi, kui olin veel peasekretär, ehk täpsemalt partei tegevjuht, õpetasin ma mitmeid meie naisi inimese moodi elama. Heljo Pikhofile tegin selgeks, et seal Tartu väiketeatris võib ta olla küll väga tubli ringijooksik, aga ma ei hinda tema võimet mõjuda eksperdina sotsiaalvaldkonnas kõrgelt, kuigi ta on selles teemas pikalt sees olnud. Täna siin laval teie ees, armas teatripublik, teen ma juba konkreetsema avaldise: meil (Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas) ei ole sellist otsust, et sisevalimised tuleksid. Aga olen erakonnakaaslastele öelnud, et juhul kui selline otsus peaks tulema, siis minuga võib arvestada. Ma siiski loodan lähiajal Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimeheks saada, muidu poleks mul olnud mõtet sellist ideed õhku visatagi.
Nüüd tuleb selle detaili juurde veel vaid lugu ka jutustada. Kahjuks seda näitleja Saar ei jõuagi teha, sest juba astub püünele järgmine, digihuviline ja ilmselt just WordPressi koolituselt naasnud näitleja Urve Palo. Kui ma Indrekut üldse erakonna esimehena ette kujutan, siis sobiks ta pigem EKRE juhiks, jõudis hõigata Urve. Siis tuled kustusid ja etendus oli läbi.
Kesknädal