Tõnu Virve, filmindusekspert
Varuge mõni tund aega ja rikastage oma vaimu kaasaegse audiovisuaalse kõrgkunstiga. 6. juulil KUMUs avatud näitust „Ekraani arheoloogia“ on võimalik külastada 14. oktoobrini. Näituse ideelise tausta moodustab tõsiasi, et 1990. aastate algusest on osa Eesti kunstist järjepidevalt ja intensiivselt tegelenud uute tehnoloogiate ja avangardistliku vaimsusega. See on kulgenud paralleelselt Eesti riigi arenguga – 1990. aastate algul valiti IT-tehnoloogia üheks prioriteediks ja käivitati ainulaadse e-riigi projekt, mis on nüüdseks pälvinud tähelepanu kogu maailmas.
KUMU kunstimuuseumi kuraatori Eha Komissarovi vend Kalju Komissarov on olnud üks Nõukogude Eesti filmikunsti uuendajaid. Seega on uurimuslik filmi teema Ehale perekondlikult hingelähedane. Kalju omakorda tõi artikli autori teatri lavaruumist ekraanimaailma. Näitus asetab dialoogi Nõukogude Eestis loodud esimesed ekraani fenomeniga tegelevad katsetused ja kuue noorema põlvkonna kunstniku loomingu, mis ühel või teisel viisil seostub ekraani kui võimalusterohke, aga ka manipuleeritava keskkonnaga.
Tänapäeval on võimatu eristada rangete piiridega kunstimeediume nagu video, film või foto. Niisiis lähtub ekraani mõistele keskendumine ka meediumijärgse ajastu loogikast, otsides pigem kunstnikke huvitavaid ühiseid sisulisi märksõnu kui formaalseid tunnuseid. Uute vaimsete väärtuste ja tehnoloogiliste vahenditega kujundatud uuel maastikul pannakse senised tähendused kahtluse alla ning just audiovisuaalses kunstis nähakse võimalust leiutada uutele suhetele väärtusi ning täita tühjus tähendustega. Tavategevusi ja videot, fotot ja muusikat, vaikust ja filmi siduvas näituse saalides paisatakse publikule kahekümne esimese sajandi audiovisuaalset sõnumit, punguvat filmikunsti muutuste kaasaegset ideoloogiat.
„Ekraani arheoloogia“ audiovisuaalse tippkunsti kõrval mõjuvad Eesti Filmi Instituudi Edith Sepp-Dallase juhitud filmifondi kitsa ringi riigiabiga loodud tooted nagu zombid sovjetiaja nomenklatuuri vaimuvaesest minevikust. Analüüsides audiovisuaalset tippkunsti KUMUs, saan nüüd aru küll,. miks EV100 raames valminud mängufilmi „Seltsimees laps“ keelduti võtmast Berliini ja ka Cannes`i festivali programmi. Samas ei seganud piinlik tõsiasi teatrimehest kultuuriministril korraldamast sajale maailma filmitegijale õhtusööki Cannese`is, mis Indrek Saare sõnutsi olevat „eesti filmile andnud tiivad“! Õhtusöök annab tiivad on üsna Becketlik lähenemine ja teemast võiks arendada modernistliku audiovisuaalse taiese. Palju ministri aktsioonis tegelikult osales on ministeerium paraku salastanud.
Näituse kuraatorid Eha Komissarov ja Triin Tulgiste on teinud tulevikku suunatud võimsa pingutuse, et laiendada kohalike kultuuriametnike ja filmivahendite üle otsustajate arusaamu. kaasaja audiovisuaalse kunsti olemusest. Kahjuks ei näinud avamisel ühtegi filmiinimest. Ei ole neid näinud ka varasematel KUMU avangardistlikel kultuuriüritustel. Kui „omade“ kirjutatud artiklites korrutatakse, et „eesti filmil läheb hästi“, siis Brüsselist KUMUsse rännanud EV 100 raames korraldatud näitus on kui kivi filminstituudi seisvasse konnatiiki.
Näitus paiskab sõnumi, et Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali juba teist vahetust jõuliselt idandatav filmikunsti mandumist arendav ideoloogia ja Eesti Filmi Instituudi üheliikmelise juhatuse äriprojektidele suunatud tööstiil vajavad restarti ning Eesti filmi arengukava loominguliselt värsket mõtestamist..
Näituse keskne teos on Juri Sobolevi installatsioon, mis kombineerides mandalaid ja kosmilisi kujundeid loob täiesti uue totaalse keskkonna. Sobolevi teosega on dialoogis Tõnis Vindi teos rahvakunstist pärit mustrite ainetel. Näituse teine osa keskendub noortele Eestist pärit kunstnikele, kes on huvitatud sarnastest teemadest, kuid kasutavad kaasaegseid tehnoloogiaid. Näitusel on esindatud Taavi Suisalu, Sigrid Viiri, Paul Kuimeti, Marge Monko, Ivar Veermäe ja Katja Novitskova teosed.
KUMUs täiendab osalejate koosseisu rahvusvaheline kunstnikegrupp, kes on palutud algses näitusekomplektis sõnastatud teemasid nagu digiturvalisus, ekraani ja ajaloolise tehnoloogia suhe ja visuaalkultuuri kriitika edasi arendama ning uue nurga alt mõtestama. „Näitusel võib vaataja kogeda ekraani võimekust kõige erinevamate representatsioonide loojana. Ekraan kui kunstiväljal kinnistunud meedium, mille levikut kaasaegses kunstis võrdleksin maalikunsti kultusosaga.20 sajandi kunstis, suudab ühendada vanu ja uusi meediaid, et eksponeerida fotot liikuvate kujundite rollis, miksida analoog- ja digitaalse kultuuri vahendeid,“ selgitab Eha Komissarov.
Rosalind Nashashibi ja Luci Skair jälgivad oma filmis Tahiti naisi, kelle on kunstiajalukku jäädvustanud Paul Gauguini postimpressionistlikud teosed. Tekstita filmi pealkiri „Miks sa vihane oled?“ pärinebki Gauguini samanimelisest 1896 aastal loodud maalilt, mis kujutab istuvaid ja seisvaid naisi, kes mahasuunatud pilgul erinevaid toimetusi teevad.
Daitmantas Narkevičiuse video „20 juuli 2015“ on autori loomingu pealiine – monumendid kui materialiseerunud ideoloogia kandjad ja nende tähenduse muutumine ajas. Teema on hingelähedane ka artikli autorile, kes on koos KUMU skulptuurikogu juhataja, kunstiteadlase Juta Kivimäe ning noorte filmitegijate Rasmus Puksmanni ja Arthur Virvega loonud igivärske filmi „Monument“.
Valdkondadeülese kunstniku ja teadlase Pinar Yoldase videos „Kitty Ai: Tehisintellekt kui valitseja“ räägib animeeritud 3D-kass endast ja oma töösthiidlinnastu valitsejana 2039. aastal. Tehismõistus on võtnud armsa kiisu kuju, et inimestele mitte hirmu valmistada. Tuleviku kass räägib mineviku kriiside ebaõnnestunud lahendustest nt. pagulaskriisist, kliimamuuusest ja pahaendelisest poliitilisest kriisist ning inimeste suutmatusest hiidtaristut valitseda.
David Claerbout teos „Kuningas“ põhineb Alfred Wertheimeri 1956 aastal tehtud fotol Elvis Presley`st, kui 21-aastane noor mees oli läbimurde ja kuulsuse lävel. #D animatsioon haarab fotomanipulatsiooni abil vaataja endasse ja viib ikoonilisele muusikule võimalikult lähedale. Artur Żmijewski vastuoluline video toob vaatajani elu erinevates põgenikelaagrites. Avangardkunst testib lubatu piire, sunnib mõtlema filmimeediumi neutraalsusele aga ka kunstniku vastutusele sotsiaalselt teravate teemadega tegelemisel. Võimas mõju!
Kultuuriministeeriumi audiovisuaalosakonna juht on juristi haridusega Mati Kaalep. Ärgitan siinkohal Kaalepit leidmaks terve vaba päev, et külastada näitust „Ekraani arheoloogia“ ning vaatama kordi ja mediteerima rootsi kunstniku, kirjaniku ja helilooja Erik Büngeri 45 minutilise filmi „Kolmas mees“ kultuurimälu haarde üle. Video uurib klassikasse kuuluvate vanade filmide põhjal laulude tumedamat poolust, muusikat kui parasiiti, mis kunagi inimkonda nakatas ja on seejärel lainetena kehalt kehale levinud. Teema on valdkondade ülene. Kui andeka juristi Mati Kaalepi ja audiovisuaalse kunsti loojate avangardi saaks ühe mõttemütsi alla oleks tõesti Eesti filmikunsti arengule äge.