Ando Leps. õigusteadlane
7. aprillil 2001 toimus Tallinna Metodisti kirikus kontsert, mille kava oli koostatud Arvo Pärdi (s. 1935) ja šotlasest kaasaegse helilooja James MacMillani (s. 1959) teostest. Kaastegevad olid Lastekoor Ellerhein, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel.
Tuleb märkida, et Tallinna Metodisti kiriku saali näol (umbes 700 istekohta) on meil tegemist väga ilusa ja hea akustikaga kontsertsaaliga. Saal oli kuulajaid täis. Kõigile ei jätkunud isegi istekohti. Kohal olid helilooja Arvo Pärt abikaasaga ning meie muusikaavalikkus eesotsas Veljo Tormise (1930-2017) ja Erkki-Sven Tüüriga (s. 1959).
Ettekannetest
Kontserdi esimeses pooles kanti ette James MacMillani teos „Seven last Words from the Cross“ (Seitse viimast sõna ristil). See on pikk 7-osaline, väga omapärase, kohati hästi suursuguse helikeelega koori- ja orkestriteos. See oli esiettekanne Eestis. Mulle tundus, et kohati oli Eesti Filharmoonia Kammerkoorile tema partii isegi liiga raske.
Kontserdi teises osas kuulsime maailmakuulsa, Rakverest pärit helilooja Arvo Pärdi kolme teost, mis tegelikult võivad moodustada ka ühtse terviku. Samas võib kogu kontserti iseloomustada kui kannatusmuusika tervikut.
Esimene teos. „Ein Wallfahrtslied“ (Palveränduri laul) – psalm 121, on pühendatud meie tuntud filmi- ja teatrimehe Grigori Kromanovi (1926-1984) mälestusele. Teos on valminud küllalt pika ajavahemiku (1984-1996) jooksul. Töö on kirjutatud meeshäältele ja orkestrile, kus mehed laulavad teksti, selle kommentaarid kõlavad aga orkestris. See oli esmaettekanne Eestis.
Teise teose „Orient & Occident“ (Ida ja Lääs) aluseks on liturgiline tekst, mida kasutavad nii lääne, kui ida kristlased. Teos on väga jõuline, kus muusikaliseks põhiideeks on ühehäälne liin, mis kord orkestri-unisoonina (teost esitavad ainult keelpillid), kord akordi peidetuna läbib kogu tööd. „Orient & Occident“ on tellitud Berliini pidunädalate (Berliner Festwochen) poolt ning pühendatud maailmakuulsale Leedu Kammerorkestrile ja tema dirigendile Saulius Sondeckisele, kelle esituses 30. septembril 2000 toimus teose esiettekanne.
Kolmas teos „Cecilia, Vergine Romana“ (Cecilia, Rooma neitsi) on pühendatud Santa Cecilia nimelisele Rahvusakadeemia koorile ja orkestrile ning dirigent Nyung-Whung Chung´ile, kelle esituses toimus ka teose esiettekanne Roomas 19. novembril 2000. Teose tellis 2000. aastal Paavsti poolt nimetatud Püha Aasta Ettevalmistamise Agentuur Roomas. Eestis esitati esmakordselt. Siinkirjutajale tundus, et Pärdi triloogia (kui nii võib nimetada) läks tõusvas joones, saavutades oma kulminatsiooni just viimases töös.
Kuulajad võtsid esitatud teosed väga hästi vastu. Julgen siiski arvata, et Pärt on võrreldes MacMillaniga küpsem autor. Pärdi muusika on loogilisem.
Mida kirjutab nende heliloojate kohta Klassikalise muusika entsüklopeediline teatmeteos (peatoimetaja Robert Ainsley, 1995): „Minimalismi kõige rabavam edu saabus nn pühade minimalistide tulekuga, need olid heliloojad, kes kombineerisid minimalismi tehnikaid religioossetest tõekspidamistest sündinud lüürika ja kirega; šotlane James MacMillan, eestlane Arvo Pärt ja ortodoksi usku pöördunud britt John Tavener suutsid kirjutada uusi teoseid, mis leidsid kohe heakskiitjaid“.
Taaskohtumise rõõm
Enne seda 2001. aastat ei olnud Pärti näinud paar aastakümmet. Taaskohtumine oli väga südamlik. Olime koos käinud koolis, mänginud koos orkestrites. Olime palju aastaid lähedased sõbrad.
Arvo ütles, et on minu peale sageli mõelnud. Ütlesin, et sama on olnud ka minuga. Rääkisin temale, et välismaal olles olen ikka käinud raamatukauplustes, kus olen uurinud (muusika)entsüklopeediaid, kas Pärt on ikka sees ja kas tema noote on müügil. Tavaliselt on olnud.
Pärisime üksteise käekäigu järele. Endast rääkides ütles Arvo, et mina olen siin kontserdil niisama, teised teevad ju kõik ära – dirigendid, lauljad, orkestrandid. Ütlesin, et peamine – sinu teosed, on ju sinu töö. Ta jäi veidi mõttesse ja ütles, et jah, tööd on palju tehtud. Ütles, et elab küll Berliinis, kuid viibib seal harva.
Kui endast rääkisin, ütlesin, et olen Riigikogu pensionär, siis ta imestas, ja ütles, et ka tema on siis pensionär (Arvo on minust peaaegu kaks kuud vanem). Mainisin, et kirjutan üht raamatut, mille pealkirjaks saab vist olema „Õigus ja mitteõigus“. Nii imelik kui see ka ei ole, on lõppkokkuvõttes need kaks täiesti vastandlikku mõistet, lähtudes dialektilisest loogikast, arvatavasti üks ja seesama, ning selle najal on eksisteerinud (arenenud) kogu inimühiskond.
Kontserti lõpus, kui käisin Arvot toreda muusika eest tänamas, ütles ta mulle, et istusin siin omaette ja kujutasin, et sa mängid orkestris sarve… Mina ise mõtlesin, et meie lugupeetud laulu- ja muusikaõpataja Jaan Pakk oleks muheledes öelnud nii:“Ilus,ilus, kuripatt olla!“.
Õigusteadlased ütlevad sageli õiguse kohta, et õigus on õigus. Mina ütlen – Pärt on Pärt!
Kuna inimesi oli kontserdil väga palju, siis nende lahkumine kontsertsaalist võttis küllalt palju aega. Saalist väljumisel läksin trepist alla juhuslikult kõrvuti ühe väga tuntud vene näitleja ja lavastaja Oleg Tabakov´iga (1935-2018), kes vaatas minule naerusuil otsa… Mina teda loomulikult ei tundnud, kuid olin teda varem näinud, ning seepärast ma küsisin tema käest, et kumma helilooja teosed temale rohkem meeldisid. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: „Peab mõtlema…“.
Eesti taasiseseisvumine andis võimaluse taas kohtuda vana sõbraga!