Nädala juubilar AADO SLUTSK 100

Mart Ummelas, Eesti Raadio töötaja 1977-1981,1995-2000 ja 2006-2011.

Aado Slutski nimi on kahtlemata tänasele nooremale põlvkonnale, isegi paljudele ajakirjanikele, sealhulgas raadioajakirjanikele, tundmatu. Vanema põlve raadioinimesed ehk mäletavad teda veel, ehkki suhtumine temasse on olnud vastuoluline. Nagu ajaloolisi pöördeid omal ajal kaasa teinud  inimeste puhul sageli. Kes ta siis oli ja millega on läinud Eesti ajakirjanduse ajalukku, mõjutanud kogu tänase Eesti tegelikkust?

Tema nime mainiti ajakirjanduses laiemalt viimati 1. aprillil 2012 „Maalehes“, kus meenutati paar päeva hiljem 45-aastaseks saava „Vikerraadio“ lugu. Tollane peatoimetaja Riina Rõõmus vastas ajakirjaniku küsimusele, miks selline raadiojaam üldse sündis: „See loodi alternatiiviks tollasele raadio 1. programmile, milles edastati venekeelseid Moskva uudiseid, vennasrahvaste raadioloomingut ja muud. Vikerraadio kava kokkupanekul lähtuti selgelt kuulajaskonna, mitte parteiaparaadi huvidest. Kava oli uudislik ja heas mõttes meelelahutuslik. Mängiti kerget muusikat. Vikerraadio kuulatavus ületas üsna pea kümnekordselt  1. programmi oma. Kõige selle taga oli Ado Slutsk, erakordne isiksus, julge ja särava mõistusega mees, tõeline visionäär.“

Paraku 5 aastat hiljem, aastal 2017 oli ta nimi avalikkusest peaaegu kadunud. Mõistetav, miks, sest raadiol olid uued juhid ja nõukogude periood täielikult demoniseeritud. Miks Ado Slutsk on aga minu jaoks väga tähtis? Tema ajal alustasin ma raadiotööd. Esialgu lepingulise autorina, hiljem uudistetoimetuses. Otse-eetrisse lasti mind kõigepealt „Vikerkaja“ tegema, „Päevakaja“ alles palju hiljem. Loomulikult polnud Slutsk selles süüdi, sest olid sellised ajad. Ent tegelikult oli just tema see, kes oli 1967 murdnud vaikimise müüri, luues ofitsiaalse ja suurelt jaolt üleliidulist raadiot vahendava esimese programmi kõrvale „Vikerraadio“. Programmi, mida täna kuulab kolmandik Eesti raadiokuulajaid. Siinkohal tuleb küll tunnistada, et 1990. aastate algul see programm kadus ja loodi, nagu hiljem selgus, ühe väikese tegelinskite rühma soodsaks teenimisallikaks reklaamimüügiga tegelev „Raadio 2“.

Kui mind valiti 1995. aasta kevadel Eesti Raadio juhatusse koos Peeter Sookruusiga, sai mulle üsna pea selgeks, et hinge vaakuva ja ligi 100 töötajaga nn esimese programmi kõrval elutsev „noorteraadio“ oli kellegi jaoks puhas rahapump. Programmi edastamine maksis kordades rohkem, kui see eales reklaamitulu oli sisse toonud. Nõnda otsustasime „Raadio 2“ tiibu kärpida, taastades vana hea „Vikerraadio“. Esimest programmi enam polnud, oli uus tõeline rahvakanal, mille populaarsus kasvas aastatega, ületades peagi nii „Elmari“ kui „Kuku“ näitajad. Just selles tuleb näha Ado Slutski geniaalset algatust, mis on tänaseks jätnud Eesti raadiomaastikule vaid ühe tõsiseltvõetava raadiojaama, millel 1980ndate lõpul oli ka väga suur roll Eesti taasiseseisvumisel.

17. juulil 1918. aastal sündinud Ado Slutsk oli tolle vastuolulise ajastu silmapaistev meediajuht. Septembris 1944, pärast nõukogude vägede saabumist Tallinnasse toimetas ta ajalehte „Päevauudised“. Aastast 1955 asus tööle ringhäälingusse. Wikipedia tõdeb, et enne raadiotööd oli ta mingi eksimuse pärast saadetud karistuseks tööle Kunda tsemenditehasesse, nagu nüüd öeldakse, tegema ühiskondlikult kasulikku tööd. Ent helgemate aegade saabumisel 1964 leiti, et just tema peaks olema üks Raadio- ja Telekomitee juhtidest, kellele allus Eesti Raadio. 1969-1981 oli ta ka ametlikult Eesti Raadio direktor.

Ado Slutski toel ja tagantlükkamisel tehti Eesti Raadios palju uuendusi. 1965 loodi ühiskondliku arvamuse grupp kuulajatelt tagasiside saamiseks. Tööd alustas RAMETO (seda põhjendas Slutsk ülemuste ees usuvastase võitluse vajadusega). Loodi Nõukogude Liidu esimene raadio arvutuskeskus. Teda huvitasid kõikvõimalikud tehnilised uuendused ning ta toetas jõuliselt stereofoonia arengut ja kvadrofoonilisi katsesaated, mis olid esimesed N. Liidus. Slutsk lõi raadio juurde ka Pressibüroo, kus analüüsiti maailmasündmusi. Kui Moskvast tuli korraldus suurendada venekeelsete raadiosaadete osatähtsust, siis loobus Slutsk venekeelsete saadete pikkimisest programmidesse ning korraldas saatekava niimoodi ümber, et venekeelsed saated moodustasid eraldi programmi. Raadiojuhina kaitses Slutsk oma alluvaid ülemuste ees ideoloogiliste süüdistuste eest.

Seda võime lugeda Wikipediast. Enda poolt võin lisada, et Slutsk pidevalt kuulas toimetuste arvamusi programmi kohta, juhatades igal esmaspäeva hommikul nn. tootmisnõupidamist. Pärast 1980. aasta skandaalset jalgpallimatši Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni meeskondade vahel, kõmulist „Propelleri“ kontserti ja järgnenud noorsoorahutusi püüdis ta tõesti kolleege kaitsta, mis tõid talle aga kaasa isiklikud karistused kuni varasemate tunnustuste äravõtmiseni. 1981 saadetigi ta seepärast „pensionile“.

Ado Slutsk oli jõuline juht, kes sageli tegi subjektiivseid otsuseid, näiteks keelates mingil ajal naistöötajatel pükstes tööle tulla. Vestlesin mingil ajal Slutskiga ka sellest, et teatud organid olevat talle väitnud, et otsesaadetes edastame salajasi sõnumeid välismaa vaenlastele. Sain aru, et ta suhtus sellesse väitesse irooniliselt. Meedias on väidetud, nagu oleks kiusanud mõningaid kolleege. Raske kommenteerida, minul temaga konflikte polnud, küll aga seda mõne teise toonase raadiojuhiga.

Ado Slutsk oli Eesti NSV teeneline ajakirjanik, pälvinud 1980. aasta olümpia Tallinna pressikeskuse juhtimise eest autasu, mis talt hiljem ära võeti. 1989 sai temast siiski Eesti Olümpiakomitee liige. Eesti Raadio tunnustas tema teedrajavat tööd 1996 elutööpreemiaga ning 2004 sai temast Eesti Ajakirjanike Liidu auliige.

Minu jaoks jäi ta lõpuni härrasmeheks, kelle põrisev „r“ viitas nii südamlikult tema rahvusele. Tema lahkumisel elavate seast avaldatud järelhüüdes kirjutas Eesti Raadio: “Ta oli emotsionaalne, vahel ka subjektiivne ja ülekohtune. Juht, kellega vastuollu sattuda oli ohtlik. Ja sellest hoolimata oli ta särav isiksus. Ta oskas valida ja hinnata inimesi. Ta oli galantne ja vaimukas. Härrasmees, kes tervitades kaabut tõstis. Ta oli kirglik mägisuusataja ja efektne seltskonnategelane.”