Kes vastutab kaubanduses ostja ees?

Lembe Hendla, endine kaubandustöötaja

Läheb maanaine keskusesse poodi ja ostab paki lilleseemneid. Neid olevat seal sees sada tükki. Paneb  külvikasti  ja saab isegi kaks tärganut! Eelmisel aastal ei saanud kahest suvelille seemnepakist ühtegi lilletaime. Või siis ostab telereklaami õhutusel Rakvere šašlõkipaki ja küpsetab selle sütel ära ja saab hamba alla vaid  äädikamaitse koos vindunud lihatükiga. Mis sellest, et HKScan-i telereklaam lubas palju uudsemat maitset!

Ometi õpetavad kõik telekokad juba ammu hoopis teistsugust marineerimist, kus pole sõnagi äädikast. Mäletatavasti vanasti, raskel ajal, päästeti liha just halvaksminemise vastu äädikaga turgutades.

Võtame sotsiaalmeediast veel mõned näited. Euronics keeldub rikkis toodet vahetamast ja raha tagastamast, telefonifirma müüs kliendile kellegi vana telefoni koos eelmise omaniku salvestistega ja eitab seda. Või siis kingapoest ostetud defektsetel jalatsitel tulid kahel korral tallad lahti. Pood vilistas seadusele: teist korda enam jalanõusid ei parandata.

Seoses kingadega meenub juhtum, kus tubli töömees ostis ülikonna juurde ka kallid kingad ja viis kaasa tantsule. Kinga õmblus kärises lahti. Andis poodi tagasi  ja sealt saadeti kingad edasi ekspertiisi. Vastuseks  sai neli lehekülge pikka juttu alates  jalatsitööstuse arengusuundadest kuni tootmiserisusteni. Ja siis lõpplahend- „kingi on kantud”, süüdi on ostja!

Huvitav, kas need olid  siis sellised magustoidu serveerimiseks mõeldud kunstkingad, millega  maikuus  Jaapani peaministrit  Iisraelis  pidulikul söömaajal solvati?

Igatahes nii võib tekkida  petlik arusaam, et tootmise huvides ongi müügil lagunev kaup? Saab aga jälle uusi pakkuda ja äri muudkui jätkub. Olgu kuidas on, aga ostja on ikkagi nõrgem pool.

Petta saamisel ei peaks ta jooksma mööda tarbijakaitse firmasid ja oma õigusi tõestama.

Paljudes riikides lahendab sellised asjad kohapeal politsei. Kui see osutub vajalikuks. Üldjuhul on aga müüja au ja uhkus nii kõrge, et kliendiga eriti ei vaielda kui väiksemgi tooteviga ilmneb. Kuidas on see võimalik? Selleks on vettpidav ostu-müügileping tootja või tarnija ja lõppmüüja vahel. Nimelt seal on kirja pandud kõik toote pakkuja või vahendaja kohustused kvaliteedi osas ostja suhtes ja hüvituslahendid.

Kas ka meil oleks aeg nõuda selliste lepingutega toimimist riigi kaubandussektoris? Teeksime kliendist kuninga!