ANDRES LAIAPEA
Kohalikus laiatarbemeedias on erakondade uudisteportaalid kuulutatud lausa ohuks sõnavabadusele, kuid tegelikult täidavad sellised nišiväljaanded demokraatlikus ühiskonnas olulist rolli. Neid tuleb lihtsalt osata lugeda.
Selles, et erakondadel on oma meediaväljaanded, pole maailmas midagi ebatavalist. Tegemist on pigem reegli, mitte erandiga.
Nõukogude ajal jõudsid Eestisse peamiselt kommunistlike ja sotsialistlike parteidega seotud ajalehed, nagu Avanti! ja L’Humanité, kuid tänapäeval on internet teinud lahti kogu maailma. Igaüks, kes vähegi viitsib, võib kergesti veenduda, et selliseid parteilisi häälekandjaid leidub loendamatu hulk.
Kesknädalale sobiks ilmselt parimaks eeskujuks Soome Keskerakonna häälekandja Suomenmaa. See oli varem kolm korda nädalas ilmuv ajaleht, kuid muutus mõne aasta eest (seoses digitaalmeedia arenguga ning kasvanud kojukandekuludega) kord nädalas ilmuvaks ajakirjaks. Suomenmaa on pööranud juba aastaid palju tähelepanu ka oma uudisteportaali suomenmaa.fi arendamisele.
Oma trükiväljaanded ja portaalid on olemas ka teistel Soome erakondadel: sotsiaaldemokraatidel demokraatti.fi, rohelistel vihrealanka.fi, kristlikel demokraatidel kdlehti.fi, paremtsentristidel verkkouutiset.fi jne. Neilt lehekülgedelt leiab nii lühemaid kui ka pikemaid kirjutisi, nii konkreetse erakonna liikmete seisukohti kui ka uudiseid kodu- ja välismaalt.
Loomulik osa meedia spetsialiseerumisest
Parteiliste väljaannete näol on tegemist loomuliku osaga meedia spetsialiseerumisest. Tavaliselt on need mõeldud eelkõige erakonna enda liikmetele, poolehoidjatele ja tuumikvalijatele, et nad enda jaoks olulise info kergesti kätte saaksid. Need aitavad küll luua ühtekuuluvustunnet poliitiliste hõimude sees, kuid sobivad tegelikult vaid vähesel määral uute toetajate võitmiseks, sest ilma kindlate poliitiliste eelistusteta inimesed sageli lihtsalt ei juhtu neid lugema.
Ka Kesknädala lugejaskond koosneb ju tõenäoliselt suurelt jaolt Keskerakonna veendunud toetajatest. Lisaks loeb seda osa Keskerakonna vihaseimaid oponente ja poliitikateemadel kirjutavaid ajakirjanikke, aga nende inimeste kätte, kelle poliitilisi eelistusi selle ajalehe lugemine muuta võiks, satub Kesknädal ilmselt harva. See ajaleht lihtsalt ei levi nii laialdaselt.
Samas ei maksa muidugi alahinnata selliste väljaannete potentsiaali. Eestiski on olemas hea näide erakonnast, mille reiting on kiiresti kasvanud ka tänu äärmiselt osavale meediatööle.
Kõva tööd oma meediaruumi ülesehitamisel on viimastel aastatel teinud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mille ajaleht „Konservatiivide Vaba Sõna“ on teiste lehtede vahel jõudnud otse paljudesse postkastidesse. See suurtes tiraažides ilmuv väljaanne on juhatanud arvukalt inimesi ka EKRE portaali Uued Uudised, kus jätkub nende töötlemine EKRE valijateks.
EKRE meediaprojektidega on seotud palju endisi ajakirjanikke, kes teavad, millistele nuppudele vajutada, et saavutada publiku poolehoid. Kuid minu meelest on see olnud nende jaoks siiski nagu kahe teraga mõõk, millega endale valusalt kätte on lõigatud.
Kui poliitikat peetakse sõja jätkamiseks teiste vahenditega ja konkurentides nähakse mitte võimalikke tulevasi koostööpartnereid, vaid sisuliselt surmavaenlasi, kes tuleb hävitada ja kelle suhtes puudub igasugunegi lugupidamine, mõistetakse ennast sellega ise opositsiooni.
EKRE eeskuju järgivad Vabaerakond ja Isamaa
EKRE eeskuju järgides avasid tänavu oma uudisteportaalid ka Vabaerakond ja Isamaa (endine IRL), kuid nende külastajate arv on jäänud tunduvalt tagasihoidlikumaks, sest kaasnenud ei ole sellist oma propagandalehtede avaldamist suurte peavooluväljaannete vahel. Paljud portaalide võimalikud külastajad ei ole lihtsalt veel teadlikud nende olemasolust. Aga küllap see valimiste lähenedes muutub.
Vabaerakonna vabauudised.ee ja Isamaa eestiuudised.ee matkivad EKRE portaali kohati ka uudiste valiku ja stiili osas, konkureeritakse ju osaliselt samade valijate pärast. Selle konkurentsi üheks osaks on nende omavaheline ärapanemine ja kemplemine. Nii näiteks kannab üks Vabauudiste video pealkirja “EKRE ajupesuveski jooksis kokku”. Tegemist on tabava kommentaariga, milles varem EKRE ridadesse kuulunud Evelin Marjamägi lahkab enda kunagise koduerakonna vassimist Rail Baltic’u teemal.
Isamaa uue portaali väärtuslikemaks osaks on iganädalane vestlussaade “Luik grillib”, kus erakonna Riigikogu fraktsiooni meedianõunik Mart Luik vestleb poole tunni jooksul mõne Isamaa tuntud poliitikuga. Saatest on juba läbi käinud Helir-Valdor Seeder, Urmas Reinsalu, Jüri Luik ja Priit Sibul. Grillimisest on asi küll kaugel; tegemist on rahulike jutuajamistega, aga Isamaa ridades levivatest mõtetest ning meeleoludest ülevaate saamiseks tasub neid saateid kuulata ka poliitilistel oponentidel.
Sama kehtib muide “Räägime asjast” kohta, mis annab väga hea pildi sellest, mida ja kuidas Mart ja Martin Helme tegelikult mõtlevad. Peavoolumeedias esinevad nad justkui läbi mingi filtri, et näida parketikõlbulikumad, aga oma andunuimatele fännidele mõeldud raadiosaates lasevad nii nagu torust tuleb. Nende kolleegidele Riigikogus peaks see olema lausa kohustuslik kuulamine. Salvestused veebis: https://www.mixcloud.com/raadiosaade/
Klassikalise parteilehega jätkavad sotsiaaldemokraadid, kelle ajalehte Sotsiaaldemokraat on ilmunud sel aastal küll vaid paar numbrit. Sedagi tasub lugeda, et paremini mõista Eesti poliitikaelus toimuvat. Näiteks hiljuti sotside hulgas lahvatanud jutud vajadusest vahetada esimeest olid ilmselt paljuski seotud Jevgeni Ossinovski väljendatud selge vastuseisuga koalitsioonile EKRE-ga.
“Minu juhtimisel sotsiaaldemokraadid EKRE-ga koalitsiooni ei tee,” ütles Ossinovski oma erakonna häälekandjale antud suures intervjuus. “Meie arusaam õigusriigist ja ühiskonna toimimisest on niivõrd kardinaalselt erinev, et sellest valitsusest ei tuleks midagi välja. Kõikide teistega oleme muidugi valmis koostööd tegema, loomulikult lähtudes oma põhimõtetest ja valimislubadustest.”
Endast üritavad kõik erakonnad maalida oma häälekandjates muidugi ilustatud pilti, aga neist kõigist kokku võib saada juba päris adekvaatse ettekujutuse sellest, mis Eesti poliitikaelus toimub ja mida poliitikud asjadest arvavad. Minu meelest isegi parema ülevaate kui laiatarbemeediast.
ei imesta, kui peagi tulevad ka jõukude omad šariiakohtud. Need tegutsevad isemõtlejate vastu juba niigi, kuid salastatult. Ülbuse kasvades aga pole enam mõtet neid salajas hoida.
EESTI MINISTRITELE JA ERITI MINISTER REPSILE.
Kuhu meie haridus jõudnud on? Loen, et 11. aastlastele on vaja õpetada seksi. Muidu nad teevad seda valesti. Kellegi peaks häbiposti pandama.
Kuulen telerist rääkimist ja harilik on see, et lihtsustanud on meie emakest keelt. Näiteks öeldakse. tulnd – peaks olema tulnud, läind- läinud, teind – tei nud jne.
Ropendatakse teleris valimatult. “Nägite ise mida Kersna teeb. Peeter seisis umbes täpselt selle kohal ja mõtles: NIHUIJA, SIIA EHITAN LOSS JA PARGI”. NIHHUJA PIDI Kersna ütluse kohaselt olema SIDESÕNA ( Peetri omaette mõtted pidi kusagil kirjas olema. Valetab.) Nihhuia tähendab (vabandan) mitte munnigi, mitte türatki. Võib nii ja ka naa.
Ministrid ei valda õigelt meie keelt. Kuulsin vandumist; JOPTVUJU MATT. Kas ka sidesõna? Tegelikult tähendab ” nikun sinu ema. Minul on häbi neid rumalaid sõnu kirjutada kuid teisiti ei saa. Kaua Kersna sugused inimesed meile telerist otsa vaatavad.
Valitsus. Pall on Teie väravas. Reps, Sa oled mitme lapse ema ja tubli. Hoolitse siis selle eest, et Sinu lapsed ei arvaks sama mida arvab Kersna.
suhtes eksid. Ametlik kirjakeel peab lähtuma siiski rahva kõnekeelest, mitte ei pea rahvas oma loomulikku keelt moonutama. Just lõpp -nud muutub meil rõhutuse tõttu silbi võrra lühemaks, sest nii on mugavam ja loomulikum hääldada.
teinud – teind
hüpanud – üpand
hoobelnud – oobeld
jätnud – jätt
olnud – old
Selliseid sõnu kuuleme alatihti just siis kui inimene räägib loomulikult, vaid mikri ees ta hakkab oma hääldust jälgima ja moonutama.
Samuti pole ma nõus su roppuse määratlusega. Ükski sõna pole loomult ropp, ta on selleks muudetud mingite kabinetiteadlaste algatusel. Maakad räägivad tavaliselt nikkumisest, nussimisest, türast, vitust, persest, mitte aga ei püüa olla euroopalikult viisakad ja asenadda oma esivanemate sõnad solksõnadega seksima, peenis (mõni isegi räägib penisest), miks need on lubatud kui nad tähistavad seda sama? Miks meie esivanemate keelt on kombeks põlata, muid keeli aga mitte? Mis kuradi eestlased me oleme, kui ei suuda ega tahagi oma keelt kaitsta ja eelistada?
Meil on käibel ka selline sõna nagu türahiinlane, õigem oleks meiesuguste peenutsejate ja keelevihkajate kohta öelda rüraeestlane.
veel keeleline märkus: Mitte Repsile, vaid Repsule. Sest -i kasutame siis, kui t, s, l või n on peenendatud, repsus see -s aga seda pole.
Ats [‘a.tts] – Atsi
mats [m’atts] – matsu
Õpi eesti keel selgeks!
Eks see omameedia areng ole paratamatus, kui keegi tahab veel totaalse ajupesu tingimustes päris oma mõtete ja seisukohtadega moonutamatult avalikkuseni jõuda. Kuivõrd paratamatult piiratud leviulatus seda muidugi üldse võimaldab ning lisaks pole ka laiemad massid, kellele kuulub aga paraku valimistel otsustav hääleõigus, üldse eriti huvitatudki mingist omameediast ehk siis teisisõnu oma peaga mõtlemisest, mida sellise meedia tarbimine paraku eeldab. Kuid samas hea vähemalt, et meil siiski veel võimalus omameediat teha on, kui kellel iganes selleks peaks soovi olema, sest pole ju mingi saladus, et üha jõulisemaks muutub nende hääl, kes sellele mitte sugugi hea pilguga ei vaata.
Siin on nüüd väga igav. Vanasti oldi operatiivne ja ajaleht oli hommikul lugeda.
Nüüd mindi kiviaega.
Kahju, seltsimehed!
Eesti keel on nii ja naa. Kui ÕS kätte võtta, siis pakutakse palju erinevaid variante. Ja erinevad on ka erinevad väljalasked. Seega, asugem rahulikumalt kõike võtma!