Mida teha sõltumatu arvamusega?

Aleksander I

Peep Leppik, pedagoogikateadlasest õpetaja

Loen hetkel Juri Lotmanit. Ta kirjutab keiser Aleksander Esimesest, kui leebest ja hästikasvatatud inimesest (ehkki despoodist), kellega võis isegi vaielda lausa teravusteni. Kuid monarh ei talunud iialgi sõltumatuid arvamusi. Seda sai tunda ka tema nõuandja, ajaloolane-kirjanik Nikolai Karamzin. Nüüd, kakssada aastat hiljem näeme sama meie demokraatlikus ühiskonnas – inimloomus ei muutu…

Et Eestis puudub isevalitseja, siis on olud veelgi keerulisemad – meil on loodud võimas nn keskvoolumeedia, mis väidetavalt on kõige „objektiivsem, moodsam ja arukam“. Võrumaa memmgi pobises mõni kuu tagasi (sest hoiak oli loodud): „Tasuta bussisõitu pole vaja – need mõned eurod ikka leian!“ Vox populi…?   

Paarkümmend aastat tagasi algas Eesti kooli nn uuenemine. Püüdsin artiklitega  Õpetajate Lehes inimesi mõistusele tuua – sisuliselt arutlema. Et mu teaduslikele seisukohtadele alternatiive ei olnud, siis otsustati Haridusministeeriumis hoopis keelata Leppiku artiklid ära… Nii sündiski – ca seitse aastat mul selles lehes midagi ei ilmunud (ja mitte ainult selles lehes). Alles tänane toimetaja (aga mida arvab tänane ministeerium?) lubab ka sõltumatuid arvamusi  ilmutada…

TEADUSE ASEND seoses lapse arendamisega ja õpetamisega on tänases maailmas täbaras seisus. Lugegem ÜRO laste õiguste konventsiooni, milles on mitu vastuolu lapse looduspärase arengu (või arengupsühholoogia) teaduslike seisukohtadega! Aga kas keegi on avaldanud nn sõltumatut arvamust? Rääkimata juba arutelust Eestis selle konventsiooniga ühinemisel. Sama on meil kunagi poliitikute kinnitatud koolieelsete lasteasutuste õppekavaga – palju (teaduskaugeid) sõnu…

Ja jätkub ka pime vaimustus nn PowerPoint-loengutest. Ühel konverentsil TTÜ-s ütlesin välja – need on õppimise surm?! Sest juba 1970-ndatel tegid kognitiivse psühholoogia eksperimentaalsed uuringud kindlaks: ühe teksti samaaegne lugemine-kuulamine kustutab (!) selle semantika mälust (pisut enam veebis – Õppejõult õppejõule 20.märtsil 2014). Mõned aastad tagasi kirjutas ka Hardo Pajula tabavalt: Meie õppejõududelt tuleks ÜRO rahusõdurite abil ära korjata PowerPoint-aparaadid! Teaduse vaatevinklist – arukas arvamus, kuid kellele?

Murrame sisse isegi lahtisest uksest… Euroopa Liidus algas just arutelu mõttetu kellakeeramise asjus. Ehkki juba sadakond aastat tagasi uuris Nobeli laureaat Ivan Pavlov oma koolkonnaga dünaamilist stereotüüpi – käib eriti selle kohta. Miks leiutame jalgratast? Või soov kaotada maa pealt Tallinna TV – nii kaoks võrdlus ja kaoks ka mõtlemine. Vahest tahamegi seda? Aga poliitikute (kes isegi Aleksander I kombel sõltumatut arvamust kuulavad) „…heasoovlikkus ja usaldus ei kanna armsa Isamaa jaoks mingit vilja“ – nii leidis juba tark Karamzin…

3 kommentaari
  1. Mitte 6 aastat ago
    Reply

    ei saa aru Peebu sellisest sotsialismiihalusest. Ikka peaks elama kellegi arvel ja kellegi tööst ja ettevõtlusest. Kuid ise töö- ja palgasuhteid korda ei kavatsetagi seada.
    Nüüd on süüdi Võromaa memm, kes seda Peebukese sotsialismi äkki ei taha. Elan ise samuti seal ja tõesti olen paljude teistega selle võltstasuta inimlihaveo vastane. Mugav on küll, ei eita, kuid sisuliselt mõttetu. Just maaelanikud ei ela vaeselt, vähegi liigutades on kõik eluks vajalik olemas. Ei jätku ainult töövihkajateks kasvatatud noortel, kes ise on hariduse ja töötamisoskuseta, kuid alla 1500€ kuus iga töö ära põlgavad. isegi kahju, et pole enam vormiliselt samuti sotsialistlikku NSVL-i, mis pani ka karud tantsima. Kasvõi Tajmõril või Ojmjakonil.
    Olen lugenud ka Peebu kirjutisi õpside lehes, nende kohta ma paha sõna ei ütle. Lihtsa inimese jaoks ehk liiga teaduslikud, sest käsitlevad rohkem hariduskasvatuse aluseid, mitte päevakohaseid lahendeid. Et ÕL talle avaldamiskeelu pani, siis vist on selle põhjuseks vaimus punase Muuli Kalle harimatus.
    Nõus Peebuga ka PP ja üldse raalistamise väikeses kasuteguris või suures kahjuteguris (viimast pole meil veel kombeks välja arvutada).
    Toon Peebule näite oma õppimisest Tallinna ülikoolis (siis küll pedas). Keegi õpsidest oli käinud välismaal koolitusel või mingis töötoas (ehk peenemalt vööksopis). Seal toonitati eriliselt hinnanguliste andmete kogumist. Milline järeldus tehti Tallinna ülikas? Aga see, et iga õpsiksõppija pidi oma magistritöös korraldama mingi küsitluse vähemalt 100 lapse hulgas ning neid andmeid siis lahkama. Ja et töö pikkus ei ületaks 30…40 lehekülge, sest keegi ei viitsi ju pikemaid töid läbi lugeda! Õppija enda soovi keegi ei arvestanud. Kes neid umbluusid täna loeb ja milliseid järeldisi teeb? Ma ei tea, kas seal tehakse töid ka täna samamoodi, kuid nende väärtus oli küll 0. Avalikkuseni on jõudnud vaid paar magistritööd pedagoogikast ja needki Tartu ülikast. ‘Peebu selle ja võimalike järgmiste kirjutiste kohta ütlen vaid niipalju, et peep võiks jääda oma liistude juurde. Pedagoogikale – jah, poliitikale – ei!

  2. kv 6 aastat ago
    Reply

    Lugeja Mitte peaks edaspidi oma arvamusi mitte avaldama, kuna nende väärtus (oma väidete põhjendamine) on 0. Midagi sotsialismilaadset me tegelikult just vajamegi, peale 17 aastat kestnud rikaste poputamist.
    Leppikule – jah, lugeja Mitte kommentaaridele – ei!

  3. to Kv 6 aastat ago
    Reply

    Jumala ÕIGE JUTT ON TEIL !
    Olen väsinud sellest haigest kommentaatorist, kes selle loo all esineb Mitte nime all.
    Õelusevaeva täis.
    Meie pensionärid on küll rõõmsad ja sõidavad vahel lustigi. Tunnevad, et neidki on TUNNUSTATUD nagu.
    Võromaa memme kõrval seisis ilmselt kohalik liider või tema käsilane, ilmselt on memme läbi elu ülemuste arvamustele alluma treenit, et ei julge ega oskagi enam OMA TEGELIKKE SOOVE väljendada. Elab ta ju samas, lemmikloomadki nagu ta ise kohalike asjuliste mõju all, isegi vanadekodu ja sots.osak. otsused tehakse volinike koosolekul. Ei nemad julge isegi sõiduplaani muutmisele allkirja anda – äkki keegi kuuleb ja kannab ette,äkki ülemustele es meeldi.
    Oh seda vaest Eestimaad ja tema nn. “kogukondi”.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.