Talupoeg eestlase hinges muutub suvel rahutuks

Jüri Pino, kirjanik

Tunnistagem endale – peaaegu kõigil meist on ikka veel sõnnik varvaste vahel. Ehk oleme peast ikka veel üsnagi maarahvas? Mis siis, et paljud meist elavad linnades.

Paljuke võib olla neid, kel mitu linnakodaniku põlve ette näidata? Mul üks sõber on viiendat põlve, aga tema on muidu ka haruldane isik – reageerib nimedele Andrus ja Kivirähk.

Mina ise olen vist esimest põlve linnakodanik. Või kuidas seda nüüd välja arvutada? Ema sündis Setumaal saunas. Ja tuli linna keskkooli.

Aga sõnnik on meil tõepoolest varvaste vahel. Mis on tegelikult lahe. Võta sina suvaline hipster või võta mõni sealt hm-kallakuga klubist, mõlemale poisile võib rahumeeles puulõhkumise usaldada. Midagi on ju veres, ja seda ei pea õpetama. Va talupojad sellised!

Lähme maale!

Seepärast on täiesti enesestmõistetav, et kui tuleb suvi, hakkab hing maale kiskuma. Või kas ta hakkab, sellele isegi ei mõtle. Vähegi saad, siis võssa.

Üks sõber rääkis kord kena loo. Mingil totral põhjusel oli ta jaanilaupäeva keskel veel keset Tallinna linna. Tulevad vastu kaks turisti, küsivad kuskile teed, endal jahmunud näod peas. Ja küsisid lisaks: kus on teil kõik inimesed ja miks peaaegu kõik asutused, alkoholiga einelauad, kaubandusvõrgud kinni on? Sõber siis seletas, kuis linnad teatud päeval tühjaks jooksevad, aga arvas hiljem, vaevalt rumalad välismaalased sellest aru said. Äralinnastunud teised.

Jaanipäeval maale niikuinii! Siis on maaleminek kohustuslik. Kuigi, tuleb häbiga tunnistada, oli endalgi kunagi päris mitu aastat, kui nimme linna jäin. Vist oli üks nii hirmus olnud, et ärkad, vihma sajab, haised suitsu järele ja tundub, nagu higistaks vaevaliselt vorstirasva välja. Mõtlesin, et ei hakka riskima, jõin kodus turvaliselt ja puhtais rõivis õlut, lugesin raamatut, vahtisin telekat.

Aga ka muidu tikub eestlane ikka oma juurte manu tagasi; ikka parsile ja vommile – muide, ma ei tea, mis asjad need sellised on. Puhkus? Maale! Või vähemalt lapsed koolivaheajaks maale!

See suvi võtab imelikuks

Jõudnud maale kohale, ohanud, sel aastal ootamatult kauni ilma üle rõõmustanud, esimesed vorstid tulle visanud, õlle avanud, jääb eestlane natuke hätta. Täpsemalt, see talupoeg tema hinges.

Et mida nüüd siin ette võtta? No üks päev grillid… Aga teine päev? Kas me siia sööma tulime? – nagu küsis turist krokodill Gena multikas. Kiidad ilma, päevitad, käid ujumas. Kõik on tore, ja kõik on kuidagi imelik kah…

Aga veel kord jaanipäevast. Kord sõitsin maale. Siis oli tavaline Eestimaa suvi ehk täielik november. Muide, Karl Martin Sinijärvel on tore luuletus „Eesti kalender”, milles on lihtsalt 12 korda: november.

Ei olnud sest midagi. Tõstsime aga grilli verandale, mille suurus umbes 2 x 2 m… Jah, mõõtsime üle, täpselt nii! Ja kuus inimest mahtus ka veel ära. Kõik stiilselt talvejopedes-puhvaikades. Vihma muudkui tuli ja tuli, aga eks me ole Eestis sellega harjunud.

Et mitu aastat on selline harjunud ilm olnud, siis see suvi võtab imelikuks. Talupoeg pistab oma pea kuskilt südame alt välja ja küsib nõudlikult: missa siin laiskled? Miskit ei oska vastata. Nagu öeldud: kaua sa grillid, päevitad, õlut jood, muru niidad? Peadpidi interneedusesse on kah ilusa ilmaga imelik minna. Telekast hoiad mängleva kergusega eemale, see läheks juba sündsusetuse alla.

Siis mõtledki igasugu jaburusi. Mida see talupoeg sinus tahab? Et sina ilusat ilma ära kasutaksid.

Naised ja lilled

Oli sel targal vanarahval maal ikka lihtne omal a’al. Hommikul vara välja, igalt poolt vaatab tegevusi vastu. Hein tahab niitmist, lojused söötmist, vili vaatamist (kas juba küps?), sõnnik laotamist. Aga mis sul praegu teha – ongi vaid muru niita ja puid lõhkuda, et endale mitte liiga vurlena tunduda.

Naistel on lihtsam; ma siin kaeblen ju kui mehepoeg. Neil on kohe näpud mullas ja õhus lendavad õudse kõlaga lillenimed. Nagu nemeesia, mis kreeka keeli kättemaksu tähendab; hosta, mis ladina keeles tähendab vaenlasi; gladiool, mis ladina keeles umbes nagu mõõgake. Mis põrunud kamp küll paneb näiteks liiliasordile nimeks pilditus? On olemas! Blackout!

Kui juhtub aega olema, võid ju sauna kütta. Mis on alati üks meeldiv tegevus ja jätab tähtsa mulje. Teie tehke seal oma asju, aga mina, vaat, olen püha toiminguga ametis! Isegi talupoeg jääb vait.

Pole see suvi nii lihtne midagi. Tulevad meelde need ennesõjaaegsed följetonid suvitamistest. Tollal, tundub, oli asi päris hull, sest ega maakad neid vurlesid väga tahtnud, sest töllerdavad kibedal heinaajal jalus, virisevad toidu üle ja peenutsevad. Oskar Lutsul on neid suvitamisföljetone igavene posu. Et kuidas juba suvekorterit otsida, aga, näe, suvitama pidi. Muidu polnud õige linlane ega härrasrahvas – no kas ei kõla vastuoluliselt?

Väheke saamatu tunne võib tulla. Ei hakka ju ometi rohima või marju korjama. Lõpuks tulid sina ju eemale linnamelust, et puhata ja ilusat ilma tunda. Ei-ei, kaugele jäägu isegi niisugused mõtted!

Mispeale on talupoeg jälle kohal ja pistab seletama. Kuidas tema omal ajal… Kuidas ikka majapidamises mis kõik olema pidi.

Oi lapsepõlve suvesid!

On nähtud ilusaid aegu. Tõsi, see oli päris ammu, kui dinosaurus oli Setumaal veel igapäevane lemmikloom. On nähtud Setumaal hobuvankreid, mis olid igapäevane liiklus- ja töövahend. On lambatalle sülle võetud, tema ema oli võrdlemisi ärevuses ja lärmakas, aga ilus puhas valge tall tegi tasakesi „mää!“. On käia vändatud, et onu saaks Saksa täägi hästi teravaks.

Siis võeti mind käekõrvale ja viidi jalutama. Tagasi tulles oli palju toredaid notsutükke keset õue laua peal ja ah kui maitsvat praadi sellest tehti. Põrsad olid ka toredad sülle võtta; emisel tundus kama olevat, kuigi abikaas just lihaks tehti. Ja maapiim, millel iialgi ei olnud kooretükke! Ja voolav mesi! Ja koduküpsetatud sai! On nähtud, talupoeg, kadunud maailma…

Samal päeval löödi kukk ka supiks, sest hakkas mulle, ja ma olin väike, selga kargama. Oi lapsepõlve suvesid!

No aga, see praegune on ju ka nagu lapsepõlves. Ikka päike paistab, on soe. Mitu korda sa eelmisel suvel näituseks särgi seljast viskasid? Ühe. Üle-eelmisel… Ei mäletagi, aga vaevalt rohkem. Naudi ometi, las see talupoeg sinu sees õiendab pealegi!

Sest on ju mõistlik laiselda, püüda valget hüljest meenutavale ihule päikest. Olgugi poeskäik seikluse mõõtu. On suvi, ja mittemidagitegemine täiesti mõistuspärane mittetegevus.

Kuigi grill on surmani ära tüüdanud. Aga õnneks, kae, on täiesti olemas roheline sibul. Omalt põllult, pealegi! Mispeale talupoeg rahulolevalt noogutab: pole sa nii asfaldipoiss midagi, tead vähemalt, mis on hea!