Edgar Savisaar „Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990–1992“ (lk 664–665)
19. august, miiting Vabaduse väljakul.
…Miitingul oli kindel sõnum: „Diktatuur ei lähe läbi.“ Moskva kohviku ette aetud veoautolt esinesid rahvale Rahvarinde juhid Rein Veidemann, Marju Lauristin, Heinz Valk ja Enn Põldroos. Nad küsisid: „Millal me iseseisvaks saame, millal lõpeb üleminekuperiood, millal me end ise vabaks kuulutame? Kellegi teise käest enam vabadust nõuda ju ei ole!“…
Kõnelesin ka mina – kui mitmendat korda juba nendel päevadel! Täna on meil vaja kindlat meelt nii provokatsioonide kui ka lubaduste suhtes. Veel ei ole riigipööre läbi läinud. Veel seisavad parlamendid ja töötavad valitsused. Veel kusagil ei ole isepäise demokraatliku võimu asemele suudetud võimule seada sõnakuulelikke kvislingeid…
Diktatuur ei anna mitte leiba, vaid leina! Diktatuur ei anna mitte vabadust, vaid jagab käske! Diktatuur mitte ei too rikkust, vaid viib viimsegi! Inimesed vastasid pika aplausi ja skandeerimisega. Seal Vabaduse väljaku miitingul ütles rahvas avalikult välja oma iseseisvumissoovi, millele ülemnõukogu eelmisel õhtul ei olnud julgenud vastu tulla. Rahvas nõudis mitte ainult demokraatliku arengutee jätkamist N Liidus, vaid nõudis ka oma ülemnõukogult Eesti riigile iseseisvust.
Rein Järlik „Mitme tule vahel“ (lk 457–459)
…“Mõtlesin enne miitingut, mille Vabaduse platsile oli kokku kutsunud Rahvarinne ja mis pidi algama kell 16, korraks ära käia Kunglas. Lossi õuel tuli vastu Ants Paju ja küsis juba kaugelt eemalt: ütle, Rein-kallis, mis saab nüüd vene demokraatidest? Ju ta vist mõtles, et kui Venemaal demokraatia lämmatatakse, ei pruugi meilgi pikka pidu olla, kuid mida ma talle ikka vastata oskasin. Ütlesin vist, et meie peame praegu mõtlema rohkem sellest, mis saab meist. Siis läks tema lossi, mina Kunglasse.
Miitingul, kuhu riigis kujunenud poliitilist olukorda arvestades kogunes uskumatult suur rahvahulk ja kus nõuti riikliku iseseisvuse viivitamatut väljakuulutamist, oli kindlasti mõju nii otsuse eelnõu ettevalmistamisele kui ka saadikute käitumisele… Kell oli 21.48, kui otsuse eelnõu „Eesti riiklikust iseseisvusest“ kiireloomulise küsimusena lõpuks päevakorda hääletati. Tekst oli selleks ajaks ka meie laudadele jõudnud, kuid ühelgi saadikurühmal ega fraktsioonil polnud enam võimalust seda omakeskis läbi arutada…
Marju Lauristin tegi ettekande, siis vajutasid eelnevalt kokku lepitud kõnepidajad oma nime kähku tabloole ja parajal ajal pani selleks istungjärguks erivolitused saanud Ülo Nugis nimekirja kinni, et mitte anda internatsidele võimalust eelnõu vastu kõnesõda korraldada. Kõned peetud, jõuti hääletamiseni. Kuulsin, kuidas selja taga istuv Ülo Uluots vaikselt, otsekui iseendale ütles: Mitte ma selle otsuse poolt hääletada ei tahaks!…
Võib-olla Ülo Uluotsa sõnade mõjul, võib-olla aga lihtsalt soovist näidata, et mullegi selles otsuses kõik ei meeldi, küsisin vasakul käel istuvalt Lehte Hainsalult: Mis nüüd siis teeme? Pinginaaber vaatas mulle silma ja tema pilk ütles, et mis sa veel küsid, kui ise otsustanud oled. Nii ta mulle vastaski: No loomulikult tuleb nüüd poolt olla! Nimelisel hääletusel sai otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest“ 69 häält, vastuhääli ei olnud, erapooletuid samuti mitte… 20. augustil 1991. aastal kell 23.04 oli Eesti Vabariigist jälle saanud iseseisev riik. Ülemnõukogu oli teinud seda, mida ta oma valijatele oli lubanud.“