Heimar Lenk
20. augustil saab teenekas ajakirjanik Mart Ummelas 65-aastaseks.
Kolmas vabariik on see, kus Mart Ummelas arvab ennast praegu elavat. „Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, kus elatakse ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning kus enamikule noortest tähendab Eesti vaid mingit paratamatut vaheperemeest enne tegelikku vabasse maailma suundumist.” Nii kirjutas ta Maalehe kolumnis 2010. aasta mais.
Ise on Ummelas Maarjamaale pidama jäänud, kuigi kultuuriinimese ja Soome–Eesti suhete süvatundjana võiks ammu Soome lahe põhjakaldal elada ja austatud ajakirjaniku karjääri nautida. Kuid kõik see on vaid oleks. Eesti pole kunagi oma parematele poegadele tunnustuse jagamisega ülemäära lahke olnud. Tõsi, mõni on küll pärast surma aupaistesse tõstetud.
Tänase päeva tegelikkus on selline, et oma juubeli eel tassib ajakirjanik Ummelas vanakraamipoes kaste ja kotte. (Praeguseks on Mart Ummelas töölt Uuskasutuskeskuses kõrvaldatud.- Toim.) Ta on seal kui ÜKT ehk ühiskondlikult kasuliku töö kohuslane. Prokurör määras talle 130 tundi sundkorras tööd. Mille eest? Tallinna Televisiooni juhatuse liikmena täitis Ummelas oma tööülesandeid ja andis allkirju ka rahalistele dokumentidele. Pealekaebamise tulemusena hakati pabereid uurima ja selgus, et mõnel neist olid kirjas väidetavalt valed numbrid. Mart ei teadnud neist midagi, teda süüdi ei mõistetud, kuid „ühiskonnale kasulikku tööd“ pandi ikka tegema. Ise peab ta seda riigi tänuks ja kingituseks 65. sünnipäeva puhul. „Tahavad mind ümber kasvatada. Aga miks? Olen oma elus alati aus inimene olnud,” imestas ta Eesti Ekspressile antud intervjuus.
Võin neid sõnu kinnitada. Minu sõpruskonnas, kuhu ainult ausad inimesed kuuluvad, on Mart üks esimestest. Valetamisgeeni tema organismis vist ei olegi. Valgetähe 5. järgu teenetemedali omanikul, aasta ajakirjanikuks ning muuseumisõbraks tunnistatul, ei saagi seda olla. Tarvitseb vaid lugeda Ummelase vanu ajalehtede või Vikerraadio kommentaare, et mõista selle mehe siirust ühiskonna ja oma rahva ees, austust õiglase ajaloo vastu.
Kahjuks on juhtunud nii, et neid omadusi ei peeta tänapäeva inimese hindamisel enam määravaks. „Oleme liikunud aega, kus mälu on asendumas lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja väiklastel vastuoludel põhineva ajaloolise „tõe” korduva ümberjutustamisega,” kirjutas ta kümmekond aastat tagasi. Aga täpselt sedasama oma tõde räägib ta telekaamerate ees Tallinna Televisiooni „Meedia keskpunkti” saateis.
Vaatajanumbrid kinnitavad, et enamik televaatajaist hindab seda kõrgelt. Mõnele siiski ei meeldi. Miks? Aga sellepärast, et enam niimoodi ei räägita. Savisaar ja Putin ei saa olla head. Trump oli, aga pärast Helsingit enam ei tohi olla. Rääkida tuleb nii, nagu soovitatakse. Nende soovidega mittearvestamine viiski selleni, et ühel ilusal päeval Ummelase häält Vikerraadio „Rahvateenrite” saates enam ei kuulnud. Anti eetrikeeld igaveseks ajaks.
Kas ajalugu kordub? Tundub, et vahel küll. Pärast 1980. aasta skandaalset jalgpallimatši ETV ja ER-i vahel, mis kujunes vabadusvõitluse üheks esimeseks pääsukeseks, sai Mart konferansjeena esinemise eest igavese eetrikeelu.
1981. aastal saadeti ta tööle ENE toimetusse Gustav Naani juurde. Milline tunnustus! Entsüklopeedia toimetusse ja akadeemiku käe alla. Niiviisi saab karistada vaid sügavalt intelligentset inimest. Muide Tartu Ülikoolis sai ta filoloogi-toimetaja hariduse peaaegu kiitusega. Kuldmedali röövis massihävitusrelva eksamil saadud “3”. Põhjuseks degaseerimisseadme oskamatu kokkupanek.
1995. aastal osutus Ummelas valituks Riigikogusse, kuid ta eelistas tööd Eesti Raadio juhatuses. Kuni 2000. aastani, mil see mees Mart Laari lähikondlastele enam ei sobinud. 2006. aastal avanes Rahvusringhäälingu uks uuesti. Vikerraadios tegi ta kõikvõimalikke saateid kuni aastani 2011. Just sel aastal ajalugu korduski. Mardile anti teist korda eetrikeeld igaveseks ajaks!
Õnneks oli alllinn Toompeaga tol ajal opositsioonis. Tallinn plaanis alternatiivse telekanali loomist. Sinna sobis igavene teisitimõtleja imehästi. Lausa peatoimetajaks. Lisaks edutati ta koos peadirektor Toomas Lepaga juhatusse.
2016. aasta detsembris tegi PPA korruptsioonivastase võitluse büroo Ummelase töökohal läbiotsimise. Tööleping lõpetati. Kaheksateist kuud tegeles politsei tema uurimisega. Midagi olulist kriminaalset leidmata, otsustas prokurör pakkuda oportuniteeti ehk kokkuleppemenetlust. „Et olin praktiliselt rahatu ja võlgades, nõustusin,” kirjutas Mart ühes kommentaaris ja lisas, et „sunnitöö” lõpeb heal juhul septembris, kui juubelisünnipäev ammu seljataha jäänud.
Üks tuntud advokaat on ajakirjanduses selgitanud: pärast opurtuniteedi kohaldamist ei saa keegi väita, et antud isik on kurjategija. Kui nii, siis miks Mart peab uuskasutuskeskuses kotte tassima? Vastuseks võib sobida näiteks üks Facebooki sõprade poolt saadetud kommentaar. Andreas: Lugupeetud Mart Ummelas! Teil ei ole õigust saatanale alla vanduda. Te ei ole ometi nii nõrk! Kõiki tarku (segajaid) siin elus kiusatakse ja jäädaksegi edasi kiusama. Te olete kirjaoskaja ja mõtlev inimene. Mida muud Te sellelt maailmalt ootate? Teie kiusajad on ju kirjaoskamatud, rumalad ja saamatud, kes ongi määratud valitsema arukate üle. See on tänapäeva maailm. Leppige reetmiste, solvangute ja alandamistega. Te näete nende kõikide matused ära!“
Ei läinud palju aega mööda, kui ilmus ka vastukirjutatud kommentaar. Seletaja: „Mart Ummelas võtku oma mõttekaaslased Reinde ja Lenk kaasa! Kadugu ja pühkigu luuaga kõik tehtu puhtaks! Uskumatu, et homo soveticustele üldse veel Eestis sõna antakse?“