Aivo Oina
Indrek Neivelt on teinud edukat karjääri ja tema „lepituskõnelus” Postimehes pani mõtlema.
„Kas pole paras aeg minevikuga rahu sõlmida ja tunnistada, et 50 aasta jooksul oli ka palju head?“
Me hindame kõrgelt Eesti Vabariigi algusaegu ning viimast 30 aastat, kuid 50 vahepealse aastaga ei oska me justkui midagi peale hakata. Seetõttu oleks paras aeg sõlmida minevikuga rahu. Olen viimasel ajal palju mõelnud nende väärikate meeste ja nende eakaaslaste peale. Minu vanemate põlvkonna peale. Nad kõik tegid väga tublit tööd. Meie põllud ja metsad hoiti korras, ehitati uusi tehaseid ja koole ning õpetati lapsi, leiab ettevõtja ja pangandustegelane Indrek Neivelt.
Indrek on sündinud siis, kui olin tagasi Nõukogude armeest ja alustasin töötamist, seda juba tollasel moodsal brigaaditöövõtu meetodil. See pakkus võimalust ise määrata endale töötasu, kui oled riigile tema osa ära andnud. See oli ärkamisaeg Eestis. Meid juhtisid siis Ivan (Johannes) Käbin, Artur Vader ja hiljem Arnold Rüütel.
Raadiotöö-aegadel õnnestus mul Vaderiga ka mõned intervjuud teha valimistulemuste avaldamisel. Loomulikult oli valimispäeval kell kuus õhtul teada, et valimisprotsent ületas 95% ning valituks osutusid tööliste ja talupoegade esindajad. Aga mitte kunagi ei unustanud Artur Vader raadiomeestele pitsi konjakit ja mandariini pakkumast.
On ka teada, et paljud teravad asjad keskvõimuga Moskvas lahendas Käbin ära Eesti kasuks. Tahtis anda ka teatepulka edasi, kuid Moskva esindajale Vaino Väljast pakkudes sai ta vastuseks: „Meil on teine kandidaat!” Seega pandi ametisse Karl Vaino.
Algas keerulisem aeg, kuid elu läks edasi. Tööd jätkus kõigile ja tööluusijad pani miilits kohustuslikule tööle. Ajalehtede juhtkirjad ning raadio-televisioon olid täis kommunistlikku propagandat, kuid edasine oli juba elulisem ja seda ka loeti hoolega. Oli tekkinud eriline kaitsehoiak ja peale dissidentide polnud ka vastuklähvijaid. Nii oli ohutu elada.
Pole saladus, et poodides polnud kõike saada. Samas olid inimestel külmkapid ääreni head-paremat täis. Küsite, kuidas see oli võimalik? Kõikjal vohas letialune kaubandus ning poodnikud, taksojuhid ja kelnerid olid siis „kõrgklass”.
Ettevõtete juhid olid loomulikult parteilased ja nende palk reatöötajate omast vähemalt sada rubla kõrgem.
Kõige paremal järjel olid maatöötajad nii kolhoosides kui ka sovhoosides. Esiteks, nad said majandis osta toiduaineid omahinnaga ja nende palgad olid linnarahva omadest palju kõrgemad. Siis veel lisatasud plaanide ületamise eest ja tasuta sanatooriumid ametiühingu kulul.
Nii loodigi alus selleks, millele tänane vaba Eesti sai üles ehitatud.