Hillar Kohv Pärnumaalt Tori vallast Viinahaualt
Sellised kaupluste juhatajad, kes jõhkralt hävitavad mahakantud toitu, ei hooli abivajajatest ega ka toidutegijatest, tuleks vallandada.
Juba pikemat aega olen pidanud mahakantud toidu hävitamise teemal kirjavahetust nii Vabariigi Valitsusega kui ka kaubanduskettide juhtidega. Nüüd on asi juba nii kaugele läinud, et hakkan käima kauplustes uurimas, mis põhjusel hävitatakse armutult toitu, mida annaks annetada Toidupangale abivajajate tarvis.
Pihtide vahele olen võtnud näiteks Pärnu Maksimarketi juhataja, kes viskas mind Facebookis sõprade hulgast välja, sest ründasin teda avalikult. Põhjust, miks tema juhitav suurkauplus ei anneta toitu abivajajatele, selgitas ta hoopis nii: “Kõigil abivajajatel on võimalus tulla tööle kaubandusse, ka puudega inimestel. Juhatajad peavad järgima töökorraldusreegleid, mida kauplused ise ei koosta ja kus on kindlalt paika pandud, mismoodi aegunud kaubaga tuleb käituda. Samuti on kauplustes enesekontrolliplaan, mille täitmist rangelt kontrollitakse.”
Tean sedagi, et Maxima kauplused ei anneta mahakantud toitu. Kui 3. augustil külastasin Pärnus asuvat kolme iksi Maximat, siis selle töötajad ohkasid suisa südamest ja teatasid, et neil kogu mahakantud toit utiliseeritakse. Seda kinnitas ka kaupluse juhataja asetäitja, kes olevat kunagi Selveris töötanud. Samas pani teda veidi mõtlema minu ettepanek hakata Toidupangaga koostööd tegema. Ta ütles vaid seda, et “parim enne”-kaupa pidi vähe maha kantama.
Tegin tiiru ka Maxima õues, et näha, kui suured on sealsed prügikonteinerid. Silma hakkas nii suuri kui ka väikseid ning parajasti üks suur auto tagurdaski end ühe suure juurde.
Mida kommentaariks võiks öelda? Ikka seda, et mahakantava toidu annetamine sõltub suuresti kaupluste juhatajatest. Südametud ja külmaverelised soovivad saada suurt kasumit, ning kaup, mis jääb müümata, lihtsalt hävitatakse, sest mitte keegi ei pea saama midagi tasuta.
Kas sellist suhtumist toetab Vabariigi Valitsus? Kui valitsust natukenegi huvitaks toidu hävitamise vähendamine või lõpetamine, võetaks vastav seadusandlus koheselt arutamisele.
Üks asi on mahakantud toidu jõhker hävitamine, aga teine asi on tootjatele ehk toidutegijatele näkkusülitamine. Kõik see toit, mida hävitatakse, on ju kellegi kätetöö ning selle eest on ka palka makstud. Mis tundega tublid toiduvalmistajad vaatavad sellele, et nende töö ja vaev saab prügiks tehtud, sest kauplus kui äritegija pole saanud seda kalli hinnaga maha müüa?
Toit on mõeldud söögiks inimestele, ja seda ka siis, kui selle pealt jääb kasum teenimata. Tuleb välja kuulutada võitlus toidu hävitamise vastu!