Eesti Rahvusringhäälingu raudvaral Uku Toomil täitub 25. augustil 65 eluaastat. Eakaaslane! Pole siis ime, et oleme temaga viimaste 23 aasta jooksul erinevais olukordades palju kokku puutunud. Inimesena on ta mulle jäänud pisut saladuseks. Pole teda Wikipedias, ei ole tal Facebooki kontot, temast pole ühtki ajaleheartiklit kättesaadavas internetis. Kui püüda teda ajakirjanikuna iseloomustada, on abiks vaid sajad ERR-i arhiivis olevad salvestused uudistesaadetest, „Reporteritunnist“ (varem „Argipäevast“), aga ka „Mnemoturniirist“, mida ta juhtis pärast minu lahkumist ERR-ist.
Uku Toomi sügav ja kena hääletämber on küllap tuttav kõigile eestlastele. Üsna tiheda ülevaate teemadest, mida ta on viimastel aegadel eetris käsitlenud, annab meediapank.ee. Toon siinkohal mõned markantsemad teemad viimastest kuudest: „Margus Tsahkna liitus Eesti 200-ga. Lauristin: Saar poliitilise liidrina pole nii tugev kui kultuuriministrina. Valitsus otsustas asuda tselluloositehase eriplaneeringut lõpetama. Riigikogu arutab olulise tähtsusega riiklikku küsimust: kas esimese lapse sünd on ohus? Sõle spordikeskus viis vaidlema Kaljulaidi ja Klandorfi“ jne. jne.“ Uku käsitlustest ei tule kunagi välja tema isiklikku hoiakut.
Septembris 2016 arutles ta presidendivalimiste tuleviku üle: „Valimiskogu koguneb Eesti presidenti valima poolteise nädala pärast. Sealse esimese vooru saatus sõltub suurel määral sellest, kas sotsiaaldemokraadid otsustavad oma kandidaadiga välja minna.“ Paraku nii ei läinud, ehkki Uku tunneb üldiselt hästi Eesti sisepoliitika põhjahoovusi. Ta on ju osalenud Eesti Raadio mitmes valimiseelses debatis saatejuhina, samuti kuulanud peaministreid ja opositsioonisaadikuid. Ent jällegi: ta jääb sageli erapooletuks, ehk isegi osavõtmatuks.
Kui ma tutvusin temaga 1995. aastal Eesti Raadio juhatusse tööle minnes, oli Uku mäletatavasti uudistetoimetuse juhataja. Võib arvata, et sellele kohale jõudis ta tollase peadirektori Peeter Sookruusi soosingus. Uku ise vaevalt kuskile kõrgemale kohale oleks pürginud. Nüüdki jätkab ta raadiouudistes tavatoimetajana. 1995. aastal ja edaspidi köitis mu tähelepanu see, kui delikaatseid intervjuusid ta oli saanud, näiteks lindiskandaali ajal, aga ka hiljem, kui Eesti Keskerakond hakkas jagunema. Tollal tundus mulle, et ta hoiab selgelt just selle erakonna poole. Hiljem, juhtkondade vahetudes ja ERR-i tekkimise järel on ta üsna kiivalt hoidnud välja näitamast oma maailmavaatelisi eelistusi ning pürginud ehitama „kirikut keset küla“. Rahvusringhäälingus ongi see ilmselt õige hoiak, kui soovid seal edasi töötada.
Kahjuks on siinkirjutajal raske midagi öelda Uku Toomi eraelu, perekonna ja harrastuste kohta. Facebookist leidsin mingi märkuse selle kohta, et ta on pärit Tamsalust ja käis veel keskkoolipoisina Tartus ülikooli ettevõtmisi jälgimas. Paraku ei asunud ta mitte ajakirjandust õppima, sest tollal seda erialana ülikoolis ei õpetatudki, vaid ajalugu. Ehkki algul oli TRÜ-s ajaloo-keeleteaduskond, siis huvitaval kombel me Ukuga kokku ei puutunud. Küllap sellepärast, et meil oli õpinguis vähemasti üks aasta vahet. Pealegi elasid ajaloolased nn vanas Pälsoni ühikas ja filoloogid nn. uues Pälsonis. Seepärast ka meid saatus tollal kokku ei viinud. Ei mäleta ka, et ta oleks olnud ülikooli ajalehe kaasautor. Ajaloolased hoidsid üldse omaette, sest pidasid vist ajalooteadust märksa tõsisemaks distsipliiniks kui filoloogiat.
Kui mina jätkasin kolmandast kursusest ajakirjanduse eriharus, siis ei sattunud ma jälle temaga kohtuma. Ka mitte 1976. aastal sõjaväelaagris, kus me suhtlesime ajaloolastega, näiteks Rein Helme ja mõne teisega. Ilmselt oli ta seal käinud aasta varem.
Küllap kohtusime põgusalt 1977. aastal või veidi hiljem, kui asusin tööle raadio uudistetoimetuses. Võib-olla pidi ta siiski minema vahepeal suunamisega tööle õpetajana?
Kui mina lahkusin „uutele loomingulistele radadele“, nagu Uku oma esimeses „Mnemoturniiris“ 12. juunil 2011 minu kohta ütles, jätkas ta Eesti Raadio selle menusaate juhtimist õige mitu aastat, kuni andis teatepulga üle Tarmo Tiislerile. Uku juhtimisstiil erines märgatavalt minu omast. Kui minu jaoks oli see saade pigem meelelahutus kui ajude ragistamine, siis Uku võttis sedagi tööd ülimalt tõsiselt. Mis on ka mõistetav, kui seda pidada ikkagi selliseks tõsimeelseks saateks, mis minu juhtimise all kippus ehk liigagi lõbusaks.
Kui kõnelda lõpuks tõsisematest teemadest, siis 2000. aastal sattus ta „Õhtulehe“ veergudele, et kommenteerida toimetaja Hillar Nahkmanni pisut ebakindlat esinemist hommikustes uudistes, ja määras talle nädalase eetrikeelu. Milles oli Hillari ebakindluse tegelik põhjus, jääb ilmselt igaveseks saladuseks. Ukul oli siiski nii palju ausust, et 2008. aastal, kui Hillar (muide, ka mõnda aega „Mnemoturniiri“ juht) suri raske haiguse tagajärjel, mis küllap vaevas teda juba 8 aastat varemgi, siis Uku Toom kommenteeris „Postimehele“: „Igatpidi abivalmis ja toetav. Ta oli alati valmis tegema kommentaare ja saateid, kui vaja oli.“ Nahkmann oli Toomi sõnul inimene, kelle puhul ei tulnud tagarääkimine kõne allagi: „Temaga polnud see võimalik, sest ta lihtsalt ei läinud sellele teele.“
Lõpetan minagi heast endisest kolleegist tagarääkimise, ning soovin eakaaslasele tugevat tervist, malbet eetrihäält ja teravaid kommentaare Eesti poliitika kohta.
Mart Ummelas