Maria Jufereva, Lasnamäe linnaosa vanem, Keskerakond
Mul on hea meel, et laiem üldsus on hakanud viimastel päevadel huvi tundma probleemsete noorte ja nendest koosnevate kampade vastu ning et seda teemat on saatnud suur avalik huvi. Loodan, et selline huvi motiveerib kõiki osapooli otsima ja leidma lahendust, kuidas olukorda parandada
Olen arvamusel, et probleemsete noorukite suhtes oleme jõudnud staadiumisse, kus nn pehmed meetodid nende kaasamiseks sporditegevusse, huvitegevuse pakkumine, vestlused lastekaitsetöötajate ja noorsoopolitseinikega pole enam piisavad.
Lasnamäe linnaosavalitsusel on olemas mitmetahuline programm tööks laste ja noorukitega probleemsetest peredest. Selles sisalduvad tasuta spordiringid, arendavalt toimuvad mängud ja mitmesugused loengud, projektipõhised tegevused ning loomulikult ka sotsiaaltöötajate pidev tegelemine peredega. Oleme andnud Raadiku piirkonnas ühe kortermaja esimesel korrusel ruumid ühiskasutuseks erinevatele MTÜ-dele ja neile noortele, kes tegelevad kohalike lastega. Meil on olemas Lasnamäe Noortekeskus, kus probleemsete laste paremaks muutmisega tegelevad särasilmsed ja tublid noorsootöötajad ning vabatahtlikud, kes oskavad rääkida neile arusaadavalt.
Kui küsitakse, mida oleme teinud selleks, et sisustada probleemsete noorte aega spordi ja huvitegevusega, silmaringi laiendavate vestlusringidega jne, võin vastata: oleme „tänavalt“ saanud oma tiiva alla palju 12–13-aastaseid, kuid hoopis raskem on tegelda 14-aastaste ja vanemate noorukitega, kellele meeldib tegutseda juba omapead ning kellele meeldivad risk ja närvikõdi seaduste ja moraalinormidega pahuksis olemisest.
Piir karistamatuse tundele
Olen kindel, et ka kõigi eeltoodud „pehmete“ meetodite ja tegevustega tuleb jätkata ning võimalusel nende mahtu ja mitmekesisust veelgi suurendada. Paljudele probleemsete perede lastele ongi see praktiliselt ainuke koht, kus nad leiavad head eeskuju ning kus neil võib tekkida huvi enesearengu vastu. Kuidas aga mõjutada noori, kellele meeldib koguneda kampadesse, tegeleda suitsetamisega, kraagelda, pätitseda, lõhkuda ja jõlkuda?
Keskmõte: Kutsun lapsevanemaid üles olema hoolivamad ja armastavamad, kuid ka nõudlikumad.
Esiteks. Kui „pehmetel“ meetoditel enam pole loodetud tulemust, tuleb teha nii, et kaoks karistamatuse tunne ja noored teaksid: igal teol on tagajärg ning igale pahateole järgneb kindlasti karistus. Nad peavad mõistma, et alaealisus pole mingi indulgents ja et süüdlane võib saada reaalse ja vältimatu karistuse. Senine kontseptsioon, milles sisalduvad ülekäteläinutega vestlemine ja nende veenmine, ka „peapaitamine“ siis, kui on äärmustesse laskutud, kahjuks enam ei tööta. Seepärast on vaja välja töötada konkreetseid karistusvahendeid, mida tuleb ka rakendada. Praegu on sisuliselt kõige rängemaks mõjutusvahendiks lapse suunamine kohtuotsuse alusel erikooli. Kuni selle äärmusliku meetmeni ongi lastekaitsespetsialistide arsenalis ainult nood „pehmed meetmed“ millest eelpool oli juttu.
Teiseks. Kohaliku omavalitsuse ja politseistruktuuride koostöö peab olema senisest efektiivsem. Selles suunas on korraldatud erinevaid ümarlaudu, tegutsetud juhtumipõhiselt ning ka laiemalt. Lastekaitsetöötajad ja noorsoopolitseinikud on pidevalt heades kontaktides.
Kolmandaks. Tuleb õpetada ka vanemaid. Teha neile kursuseid, loenguid, nõustada. Praktika on näidanud, et paljud ei saa hakkama oma „raskete“ lastega. Puuduvad teadmised, aeg, tahtmine, motivatsioon ja kogemus olemaks nõudlik ja samas hooliv vanem. Eriti terav on see nn katkistes peredes või kui lapsel on ainult üks vanem.
Neljandaks. Probleemide tõsidust tuleb teadvustada. Seda peavad tegema kõik osapooled: lastevanemad, kool, linnaosa, linn, riiklikud ametid, ministeeriumid. Küsimus ei ole ainult Lasnamäes või Raadiku piirkonnas. See on palju laiem ja kogu ühiskonda puudutav valukoht. Hiljutised murettekitavad sündmused, olgu siis ülikoolilinnas Tartus, kaheldava väärtusega tiitli „peksupealinn“ pärast võistlevas Pärnus või Viljandis jm näitavad seda.
Viiendaks. Peame aduma, et kui laps on halval teel, jõhker, sõnakuulmatu ning seaduste ja ühiskonnaelu reeglitega pahuksis, võivad teda vaevata sügavamad probleemid kas kodus, perekonnas või koolis.
Kutsun lapsevanemaid üles olema hoolivamad ja armastavamad, kuid ka nõudlikumad. Tihemini suhtlema oma lastega. Neid ära kuulama ja andma neile armastust, tuge ning eeskuju. Paljut halba saab kindlasti ennetada, kui tead, kuidas lapsel läheb, mis teda vaevab ja huvitab, ning et sul on temaga hea ja südamlik kontakt.
Noori karistamatuse tunne küll esialgu hukutab, kuid eeskujuks on vanemad kuidas sellest välja tulla?.Selleks vali nagu seda sorti vanemad – jõukate partei, kus klann su oma kaitse alla võtab ja kus sinu sigadused kunagi arutamisele ei jõua
Neile tuleb anda tulirelvad ja saata Toompeale.
Nüüd me ˇnaudimeˇ oma liberaalse poliitika tagajärgi. Esiplaanil oli ja on ka praegu ainult laste õigused, ja ei sõnagi laste kohustustest ja vastutusest. Ikka edasi!
lapsed hakkavad teisi mõrvama samuti humaanselt, on kasvatus läinud täie ette ning kõik on korras. Jurka ja Kersti võivad siis selle küll saavutuste hulka lugeda.
Algklasside õpilased viskavad õpetajale näppu,vanemad saavad juba kõvema häälega korralekutsumise eest,politsei ja vaatab pealt kuidas noored seadust rikuvad sest muidu lekitatakse tehtud videod valikuliselt ja ühiskond asub kohe noori kaitsma !
Ise oleme aastaid ettevalmistanud kõike toimuvat,kaitstes nn.laste õigusi.Kas 14-17 aastast pätti tuleb kohelda kui last või tuleks inimene lugeda täiskasvanuks sellest vanusest kui on lubatud suguelu ???