Virgo Kruve
Vähem kui 6 kuu pärast algab Riigikogu valimistel eelhääletus ja tõenäoliselt on valida praegu registreeritud 11 erakonna ja üksikkandidaatide vahel. Uut erakonda valimistele ei registreerita, aga parlamenti saab naise juhitud erakond.
Kaja Kallas saab olema esimene naispoliitik, kelle juhitud Reformierakond on kindlasti parlamendis, kuid valimisvõidu asemel pigem 3. kohal Keskerakonna ja EKRE järel. Eesti valimistel ei ole esinaisega erakond siiani parlamenti jõudnud.
Eelmistel valimistel 2015. aastal oli väljajääjaks uustulnuk Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE), mida juhtis tuntud poliitik ja endine minister Kristiina Ojuland. Populaarsus ei tõusnud ka järgnevatel aastatel ja alates 27. jaanuarist on RÜE juhiks Pavo Raudsepp.
Varasematest üritajatest jäid valimiskünnise alla Eesti Vasakpartei ja Sirje Kingsepp ning möödunud sajandi lõpust Arengupartei ja Andra Veidemann.
Teine Kallas ei üllata
Valimistele soovib minna sõpruskonnaga „Eesti 200“ Kristina Kallas, kellel peale sarnase nime pole midagi valimiseduks vajalikku. 21. augusti pressikonverents erakonna loomise ideega oli märkimisväärselt hilja ja nad venitavad veel 2 kuud (novembrini) erakonnaks vajaliku 500 inimese kokkukutsumisega. Valimiskünnise ületamine ilma rikka rahastajata on ebatõenäoline. Kuni 14. oktoobrini proovib „Eesti 200“ raha koguda internetis Hooandja annetustega. Eesmärgiks seatud 20 tuhande euroga nad valimistel ühtegi kohta ei saaks ja erakonnana ei tohi ka anonüümseid annetusi vastu võtta
Viimane poliitika uustulnuk Eesti Vabaerakond (2015) kulutas oktoobrist detsembrini 39 633 eurot ja jaanuarist märtsini 109 702 eurot eraisikust annetajatelt (390) ja liikmemaksudest saadud raha.
Artur Talvik teatas uue erakonna loomisest 23. augustil, kuid see on 2015. aastast Toompeal olnud saadiku isiklik tagavalimiskampaania, mis erakonnaks ei muutu. Veel kevadel oli ta Eesti Vabaerakonna esimees ja valimisteks palju paremas positsioonis. Tema lahkumise järel avalikuks tulnud sisetülid on juhtimiskriisi tulemus, mitte Andres Herkeli süü. Sarnaneb Eestimaa Roheliste lõhenemisele 2011. aasta valimiste eel, kes enam teist korda parlamenti tagasi ei saanudki, kuigi proovisid vabade kandidaatidega, kelle seas oli nii Indrek Tarand kui ka Artur Talvik.
Uued erakonnad hilinevad
Varasematel valimistel on erakonnad juba septembriks olnud registreeritud. Rahva Ühtsuse Erakond registreeriti enne valimisi 4. septembril 2014, Eesti Vabaerakond aasta enne valimispäeva (4.02.2014). Korraks parlamenti saanud Erakond Eestimaa Rohelised (2007–2011) oli mittetulundusühinguna algatusgrupi registreerinud kaks aastat varem (30.06.2005). Viimane suurüllataja valimistel oli erakond Res Publica, mis uustulnukana sai 2003. aasta valimistel 28 kohta, võrdselt iseseisvuse taastamisest peale tegutseva Eesti Keskerakonnaga. Kuid Res Publica oli välja kasvanud mittetulundusühingust, mis registreeriti juba 30.06.2000 ja nad olid osalenud 2002. aastal kohaliku omavalitsuse valimistel.
Tookord oli Eestis registreeritud 20 erakonda, praegu 11. Pealegi sai Res Publica valimiskampaanias kasutada juriidiliste isikute annetusi, mida maksti ülekannetega nende sihtasutusele Res Publica (registrikood 90006615) ja osaühingule RP Majandustegevus (10716024 ), kuid mille keelustas loodud Juhan Partsi valitsus.
Kallas esikohta ei too
Kaja Kallase juhitav Eesti Reformierakond läheb nelja viimaste valimiste järel esmakordselt kampaaniat tegema opositsioonist, mitte valitsuses olles. Reformierakond on valitsusest eemal olnud 651 päeva (5.09.2018). Toompea fraktsioonist on lahkunud Deniss Boroditš, Remo Holsmer, Eerik-Niiles Kross, Rait Maruste sel aastal ning Martin Kukk(2015), kes said valimistel vastavalt 769, 1385, 1944, 808, 456 häält ehk kokku 5362. Rohkem kui Erakond Eestimaa Rohelised (5193 häält).
Uuteks valimisteks on kaduma läinud Andrus Ansipi aegsed lihtsad lubadused valijatele: tulumaks 18%, Eesti viie jõukama riigi hulka Euroopas (2022. aastaks). Kaja Kallas nimetas 18. augusti ETV uudistes kuut valijale raskesti meelde jäävat majandusprogrammi osa: lihtne ja õiglane maksusüsteem, uus käik innovatsioonile, loome vajalikud taristud, kapitali kättesaadavus, vähem riiki majanduses, maailma eelistatuim ärikeskkond. Parlament saab mõjutada ainult maksusüsteemi, ülejäänud on erasektori küsimused, mille peaministrid Ansip ja Rõivas oleksid võinud ära teha 2005. aastast kuni 2016. aastani. Kallasel pole lahendust riigieelarve täitmise küsimusele.
Reformierakonnal on võimatu pakkuda valijatele sellist uudsust kui „Eesti 200“ liikumisel või Vabaerakonnal, Eestimaa Rohelistel või Res Publical eelmistel valimistel, sest nad on eelnevalt andnud palju valimislubadusi. Väljaspool valimisametnike nägemist toimuvate e-valimistega on Reformierakond võitnud alates 2007. aastast kõik Riigikogu valimised ja usub ka seekord võidusse.
valib valija? Kindlasti mitte põhimõtteid ja lubadusi, kuigi selle orki meie harimatu ajakirjandus sageli läheb. Valija valib ikkagi ISIKUT! Kaasa aitab tollele isikule tema välimus ja lärm tema ümber, kasvõi näiliselt talle kahjulik. Seega, isik peab pildil olema.
Kuid selline väheste isikute kaelamäärimine ei tule mitte alati kasuks tema bandele. hea näide on EKRE. Keda valija neist teab? Isa-poega Helme, Madison ja Põlluaas. Kuid need 4 tervet bandet vee peal ei suuda hoida. Seda just Eesti muudes kohtades. Kui oma ringkonnas need 4 võivad saavutada hea tulemuse ja kogu bande ka taas mäeotsa viia, siis kohtade arvust lähtudes jääb saak lahjaks. Ei hääletaks ju Kohvi Hillari-sarnaste poolt tuhanded Kagu-Eestis ja läänesaartel või vankade Vironijas, vaid ehk mõnikümend või paarsada. Ühiskassasse on see aga väga lahja panus. Samuti ei aita, kui nüüd hilinenult hakataks rahva rahaga lavale lükkama neid tundmatuid heategijaid. On vaid 10…15% kõikujaid, kelle poolehoidu saab võita. Natuke rohkem siis, kui senine lemmik on juba korduvalt ämbrit kolistanud. Nii et lööma läheb igal bandel lahti just nnede häälte pärast. Keskbandel on oma kindel veerand olemas, ükskõik millist nõmedust rahvale ei pakutaks. Tegemist on nn pimeusklikega. Ja selline toetajaskond on ka teistel bandedel. Kuid see kogus on piisav ka mõnele uuele tulijale, sest 5% ju vaja ongi. Mõnel õnnestub, mõnel mitte. Sõltub kõik eestvedavast isikust. Talvik on popp, kuid mingi veelgi punasem Kallas või mandunud Herkel ja Seeder enam pooldajaid ei kogu. Üldse pole mõtet rääkida Iseseisvusparteist, mis on olemas olemise enda pärast. Ütles ju Leito Vellogi eelmises lärmikogus, et tema teab, kuidas rahva sõnnelikuks teha aga ta ei ütle. Nii tühje sõnu loopides kaugele ei sõida.
Tahan öelda seda, et lootus, et EKRE kogub ka samapalju kohti palju teda praegu pooldatakse, on tühi lootus. Kui 2/3 sellest, on juba väga hästi. Pigem vaid poole loodetust. Pooldavad teda 25%, siis kohti saab ta küll praegusega võrreldes topelt, ent poole vähem loodetust. Põhjus on samuti lihtne: Helmed esitlevad ainult ennast, realiikmed on jäetud üldse tahaplaanile. Isegi Madisoni Jaaku pole kuulda olnud ja Põlluaaski esineb vaid siis, kui vaja kuskil millelegi vastu olla.
Lõppjäreldus on see, et Jurka peab tõsiselt mõtlema liidule Kajaga. Peaministri koht läheb väiksele võitjale, ülejäänu jaotub võrdeliselt ehk peaaegu pooleks, kaotaja saab lohutuskoha lisaks.
Virgo Kruve ütleb: „Väljaspool valimisametnike nägemist toimuvate e-valimistega on Reformierakond võitnud alates 2007. aastast kõik Riigikogu valimised ja usub ka seekord võidusse.“
Õige ta on! E-valimised saame kontrolli alla ainult ühel võimalusel – nii nagu valimisjaoskondadeski valides on need õiglased vaid tänu erapooletutele valimiskomisjonidele valimisjaoskondades, kus komisjonide koosseisus on esindatud kõik valimistel osalevad erakonnad – samuti tuleb talitada ka selles ainsas üleriigilises e-valimiskomisjonis, kus kõik on panustatud vaid ühele kaardile – üleriiklik e-valimiskomisjon peab olema erapooletu ja esindatud võrdselt kõikide erakondade IT-spetsialistide poolt.