21. septembril saab endine siseminister, Tartu maavanem ja kurikuulsa Werol Tehased juhatuse liige Robert Närska 70-aastaseks. Tema tee poliitikas kulges läbi mitme erakonna, alates EKP-st ja Keskerakonnast ning läbi Rahvaliidu EKRE-sse. Nõukogude aja lõpul oli ta Tartu maavanem, 1992. aastal sai Tiit Vähi üleminekuvalitsuses 10 kuuks siseministriks. Pälvis 2002 Riigivapi IV klassi ja 2006 Riigivapi II klassi teenetemärgi.
Ta oli Koonderakonna asutajaliige ja juhtis Eesti Maapanka. Kuulus Tartu volikogusse Tartu 2000 nimekirjas. Lahkus sealt 1998, kuna tekitas joobnuna autoavarii. Seejärel tuli Keskerakond 2000–2006 ning Rahvaliit, kuni sellest kujunes Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, millesse ta kuulus 2008–2013. Pärast seda pole tema tegemistest avalikkusse eriti midagi jõudnud. Ka Wikipedia vaikib tema tegemistest.
Närska tänusõnavõtt president Arnold Rüütlile teenetemärkide saajate nimel ilmus 2006. aasta 21. veebruari Postimehes. Ilmselt oli see vallandav tegur järgmistele sündmustele: „Meil on nüüd kujundatud avalik arusaam, et üldsust saab rahuldada vaid riigi taastajate enesetapp. Kas ahju või jalust ära. Kõik korraga: president, ministrid, aastatetagused tegijad. Eriti aga need, kes oma panuse eest Eesti Vabariigi taastamisel saavad presidendilt teenetemärgid. /—/ Et meie eelnenud okupatsiooniaeg meis tänagi hirme tekitab, on üks asi. Teine asi on see, et Eesti rahval õnnestus vabaneda veretult. Meile oli antud aeg seda vabanemist juhtida ja kriitilistel hetkedel kaitsta. Olnuks me südames ja tegudes kommarid, poleks me ju mugavat ning armsat N Liitu kukutama kippunud,“ ütles Närska.
Keegi Lembitu Nõgel kirjutas 28. märtsil 2006 ajalehes KesKus: „Seltsimees Närska nõretavast luguloost selgub, et kõige suuremad tülinorijad, kes ta käest jätkukestvalt lõunasöögi raha on ära võtnud, pole rohkem ega vähem kui terve Eesti avalikkus, kes täiesti vaimupimedalt ei saa aru, et endised kommunistid ongi Eesti vabaduse alustalad.“
Robert Närska sai Eesti avalikkuses kuulsaks eelkõige sellega, et süüdistas Andrus Ansipit 1988. aastal Tartus toimunud meeleavalduse vägivaldses laialiajamises. 2007. aasta sügisel Eesti Päevalehe toimetajaile Kärt Anveltile ja Anneli Ammasele antud intervjuus vastas ta järgmisele küsimusele: „25. novembril 1988 arutati EKP Tartu rajoonikomitee pleenumil muude küsimuste seas ka II sekretäri valimist. I sekretär Peep Tarre tegi ettepaneku valida II sekretäriks Andrus Ansip. Teie sõnavõtu sisu, mis on talletatud arhiivis protokollis, oli järgmine: “Kas Sinu seisukohad on praeguseks tõeliselt muutunud võrreldes selle aasta veebruarisündmustega Tartus? Sinu arvates eksisteerib alati kaks seisukohta – Sinu oma ja vale seisukoht. Oled poliitiline prostituut.” Mida toona sellega mõtlesite?“
Robert Närska: „Kõik II sekretäri kandidaadid läksid pulti ja pidasid nn troonikõne. Ansip pidas uhke sinimustvalge kõne, kus ta rääkis, kuidas ta toetab Eesti suveräänsust, keeleseaduse vastuvõtmist jne. Mina kuulasin saalis ja mulle tuli meelde ning silme ette 2. veebruar. Olin jaanuaris täitevkomitee aseesimeheks saanud ja kui olid need veebruari sündmused, siis Vanemuise tänav oli mõlemalt poolt kinni pandud. /—/ Läksime esimestest Pälsoni tänava poolsetest valvuritest mööda. Siis ma nägin, et seal olid tuletõrjeautod ning kilpide, kumminuiade ja koertega miilitsad. Tulin täitevkomitee majja tagasi. See langes ajaliselt peaaegu kokku sellega, kui Riia tänavat pidi tulnud noored jõudsid oma demonstratsiooniga Pälsoni tänavale. Ühiselamute juures oli tänav tõkestatud. Seal olid miilitsad kilpide, kumminuiade ja koertega. Kui need noored läksid täitevkomitee maja eest mööda, hakkasid teiselt poolt miilitsad koertega vastu tulema. Kui demonstrandid olid jõudnud vana meditsiinikooli maja juurde, siis tulid miilitsad vastu ja lasid koerad neile peale. Need lapsed hüppasid üle aedade, koerad taga. Vaatasin seda võigast pilti ja Ansip tuli samal ajal minu juurde. Ta hakkas selgeks tegema, kuidas miilits ei oska oma tööd teha ega koeri käsutada. Koerad oleks tulnud varem lahti lasta, ning tema sõnad olid need: see, keda koer on korra näksinud, see enam tänavale ei tule.“
Andrus Ansip ei jäänud oma vastusega võlgu. Paar päeva hiljem andis ta intervjuu Vikerraadio „Reporteritunnis“, kus ta ütles, et Robert Närska valetab tema kohta, kuid laimamise pärast tema kohtusse andmist ei pea Ansip mõttekaks.
Ent tundub, et tollane poliitiline eliit polnud unustanud Närska sõnu nii kommunistide rolli kui ka mõne mehe isikliku tegevuse suhtes. Käivitati kohtuasi Werol Tehaste suhtes, mille juhatusse kuulus ka Robert Närska. Süüdistuse kohaselt rikkusid Närska ja (juhatuse liige) Hainsoo hiigelvõlgades Werol Tehaste vara hoidmise nõudeid. Täpsemalt, nad olevat jätnud 2006. aasta kevadel kohtutäituri arvele edasi kandmata 5 780 872 krooni. Nii kõlas prokuratuuri süüdistus. Läbi mitme kohtuinstantsi tunnistati Robert Närska talle esitatud süüdistuse osas siiski õigeks. Ainult Närska ise võib öelda, kuidas mõjus teenekale poliitikule ja majandusjuhile selline kohtutes solgutamine psüühiliselt.
Võib arvata, et liitumine EKRE-ga oli protesti väljendus. Paraku ei leidnud ta sealgi piisavalt mõistmist ja lahkus erakonnast juba 2013. aastal. 10. detsembril 2012 pidas ta veel Tartumaa ühenduse konverentsil kõne „Hambad ristis edasi minna“. Tähelepanuväärne on fakt, et EKRE kodulehelt on see kõne nüüdseks kustutatud. Tsiteerin üht markantsemat lõiku tema esinemisest. „Tänast Riigikogu ja valitsust vaadates on selge, et madalamale laskuda ei ole enam võimalik. Iga päev saab avalikkus üha rohkem kinnitust asjaolule, et Toompea asukad ei hooli mitte oma rahvast, vaid väljastpoolt tulevast kiitusest. Toompea moonakad ja Stenbocki aidamees ei saa aru, et väljastpoolt tulev kiitus on formaalne ning kiitjad ei hakka oma riigi kodanike peal mitte kunagi rakendama selliseid sadistlikke võtteid. Ansip ja Ligi on nagu mardisandid, kes rahvamaja uksel kommi ja kiitust nuruvad – endal tuba külm ja pere näljas.“
Mart Ummelas