Riina Rossa, Viljandist
Loen keskkonnaeksperdi mõttevälgatusi “Kuidas me Peipsi järve tagasi saame” (“Postimees” 31. august 2018).
Peipsi on tähtis järv ja seda tuleb kaitsta! Kelle või mille eest?! Suur mure, et Peipsiäärne saaks roostikust vabaks.
Mind panevad imestama eksperdi venepärased nimemoonutused kohanimedest Varnja, Kolkja, Kasepää – Kolki, Kasepeli, Voronja. Nagu oleks seal juba uus Venemaa?
Nüüd on roogukasvanud imedemaa – vanausuliste pärusmaa – avastajaks kirjanik Vahur Afanasjev. Imede ime?! (Tema käsikiri „Serafima ja Bogdan“ saavutas 2017. a. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha. – Toim.)
Raamatu tegelased mõistatavad, miks rannad on üha roogu kasvanud. Küsin: kas sealsed Bogdanid ja Serafimad on ka ise midagi teinud, et seda protsessi peatada?! Ei ole. Neid hoiab mugavustunne, soov mitte midagi suurt teha. Milleks? See ju Eestimaa!
Isegi eestlastel on tekkinud suur lojaalsus vanausu vastu, sest moodi on läinud uus mõtteviis seoses rahvasterändega, teiste rahvustega ühinemise maaniana.
Nii võibki kirjutada romaane vanausulistest. Suuri auhindu saada, sest see usk on kuum teema – äritermin, mille nimetamine teenib. Roostik on aga umbe kasvanud! Keegi pole huvi tundnud, mis seal Peipsi vetes, ranna ääres toimub? Peaasi, et usk lubab ranna ääres vaikselt ja muretult toimetada, oma usus elada ning oma äri ajada. Uus kultuur on sealmail kalalaadad; see on ainus kultuur, mida vanausulised seal viljelevad. Tänavanimetused on Varnjas juba venekeelsed, oleks nagu uus vene tsoon?!
Mõned eestlased lähevad sinna elama, panevad vene vanausuliste ikoone oma toanurka, näidates suurt lojaalsust kohaliku usu vastu.
Uue vabadusaja alguses olid sealkandis suured plaanid – Varnjast Liivaninale ehitada suur eurotee. Järvepoolsele liivaribale lubati ehitada uue liivakattega liivarand suvitajatele. Kõige muu juurdekuuluvaga, kus suvitajad oleksid saanud Peipsi mõnusid nautida kahe kilomeetri ulatuses.
Kallastel on väike rannariba suvitajatele. Midagi ikka on, olgugi et suurte puudustega.
Uue suure järveäärse planeeringuga oleks kaotatud suur roostikuala. Järverand oleks tundmatuseni muutunud. Uus eurotee oleks lõppenud uue sadamaga Liivaninas. See kõik jäigi suureks unistuseks. Nii on.
Aeg, millal lehmad jalutasid ja sõid pilliroogu järve ääres, ei tule enam kunagi tagasi. Kahju, et keskkonnaeksperdid on tervelt üle kahekümne aasta rahulikult maganud ja alles nüüd leiavad, et Peipsi kaldaääred on raskesti ligipääsetavad.
Roostiku taimejäänused tekitavad viljakat mudast mulda. Vanausulised võivad hakata sealses pinnases hoopis sibulaid kasvatama. Turgudel müüma vägevaid sibulasaake – mahesibulat. See oleks tulevikumuusika!
Utoopiaks on aga see, et ridakülades võiksid vanausulised looduslikule idüllile rohusööjaid kasvatada…?! Nende usk ei luba!
Nemad armastavad hoopis Peipsi kalasorte suitsutada, soolatud kurke ja sibulaid teeäärtes müüa. See on hoopis soodsam äri, et saaks suuri losse Peipsi äärde juurde ehitada. See on uus idüll, mida sealne rahvas armastab. Kus lapsed õues batuutidel hüplevad, Euroopa poole piiludes, uusi integreerumiskohti otsides, et end uutesse elukeskkondadesse sobitada või terveid maa-alasid vallutada. Et ei oleks neid neetud rohtukasvanud rannaribasid, seda pilliroogu, mis segaks avarat vaadet veteväljadele.
Loodan minagi, et avara vaatega Peipsi võiks tagasi tulla. Oma lapsepõlves nägin sellist Peipsi-äärset. Aga see on suur unistus, ja jääbki selleks.
loe juba aastaid seda -Sopa-Postimeest, seetõttu algallikat ei tea ega oska maha teha. Kuid roostiku kui Riina arust peasüüdlasega on lood nii, et selle kasvuks on siiski looduslikud tingimused. Kui Riina viitsiks vaadata venelaste uuringuid Pihkva järve kohta viimase 100 aasta vältel, siis avastaks ta, et roostik on ka seal hõivanud mõne meetri asemel mõnisada meetrit. Kinnikasvamine jätkub peatumata. Ainus lahend on kõik raudselt juurtest üles kiskuda ja kaldaäärsed süvendada vähemalt 2 meetrini. Võtab taas 100 aastat, kui Velikaja, Emajõgi ja muud loovad samasuguse olukorra roostiku lokkamiseks. Peipsi Eesti poolel on seis isegi õnnelik, pole võrreldav Piirissaarest kagussejääva veealaga.
Kuid on suur õnn, et Peipsi äärde pole ehitatud mingeid Disneylandi majakesi, et kogu rahulik rannaäär ahnusest ära reostataks. Las elavad sealsed elanikud nagu tahavad. Kuid lootus kurkide ja sibulate kasvatamisega rikkakssaamisele on laest võetud, kuni pole turgu. Sissetoodavatele toiduainetele tuleks peale panna vastumõjumaks, et nood kaubad maksustada samal määral, palju nad saavad oma liiduvabariigis toetust. Siis nad ei hävitaks meie tootmist.
Pole vaja sinnakanti ka kilomeetriseid tehislikke rannaribasid, see hävitaks sealse looduse ja eluviisi hoopis ettearvamatul moel. Kõige paha juurikas on aga AHNUS ja RAHA!