10. oktoobril tähistab juubelit vabakutseline näitleja ja laulja Pirjo Levandi, kelle iseloomustamiseks sobib kõige paremini öelda, et ta on läbinisti naiselik elukunstnik. Naiselikkust tuleb siinkohal tõlgendada ilu, optimistliku ellusuhtumise, hingejõu ja andmisrõõmu sünonüümina ning elukunsti mainides pean silmas eelkõige imelist võimet ka kõige raskematel silmapilkudel enesega rahu sõlmida.
Pirjo on otsekui elav kehastus väitele, et pole halvemaid ega paremaid aegu, tähtis on vaid oskus ärgata igal hommikul tundega, et sel päeval ootab sind ime, ja uinuda teadmisega, et kuigi sel päeval veel imet ei juhtunud, võib see hetk saabuda juba homme. Pirjo on uskunud oma õnnetähte, suutes hoiduda kibestumisest ka neil aastail, mis kandsid tema jaoks tõrjutuse ja unustuse pitserit, kui professionaalse laulja karjääri lõppedes tuli otsida laulmisest ja näitlemisest kaugel seisvaid eneseväljendusvõimalusi. Aga kui see aeg läbi sai, selgus, et tema kunsti kunagised austajad pole oma lemmikut unustanud. Täna toob tema nimi taas kokku täissaale, kuigi, mis seal salata, need on Estonia saalist väiksemad, ent lõpuks on tõelisele artistile tähtis iga esinemine, toimugu see siis rahvusteatris või kauge küla vabaõhulaval.
Pirjo avatud meel, elegantne surfarlik julgus ja triatleetlik vastupidavus on pannud teda katsetama väga mitmel alal. Ta on maalinud ja tegelnud keraamikaga, pühendunud joogale ja hingamistehnikatele. Viimane kirg on jõusaal, kus ta, pagan sellest aru saab miks, püüab vormida veelgi sportlikumaks oma niigi sitket, ent samas kõiki vajalikke naiselikke kumerusi omavat keha. Esimese kuuga võttis ta alla 5 kilogrammi. Ta treenib süstemaatiliselt, väsimatu innuga, kuulutades oma edusammudest läbi facebooki kõigile õllekõhu raskuse all ägisevatele mugavdunud sõpradele. Jah, tolle tegusa daami imepärane vorm teeb kadedaks! Aga see pole veel piir!
„50 on just selline iga, mille lähenemine paneb inimesi otsima uusi väljakutseid,“ on Pirjo Levandi kinnitanud, ja nii otsustas ta alustada kitarriõpingutega. Mis järgmiseks? Kas stepptants või akrobaatika? Igatahes võib Pirjolt kõike oodata, sest tundub, et tema eesmärk on elus võimalikult paljut kogeda.
Pirjo on elanud läbi ajajärgu, mil teda nimetati täheks. Rahvusooperi glamuur, õhtust-õhtusse pilgeni täis vaimustunult aplodeerivad saalid, ajakirjade esikaaned ja teleusutlused. Ühelt poolt pakub selline elu rahulolu, teisalt kaob reaalsustaju, ning kui pidu kord lõpeb, pole kerge silmipimestavas hommikuvalguses tõestada, et tabamata ime, mille eest sind jumaldati, pole kõigele vaatamata kadunud ja et suudad veel palju pakkuda. Korraga avastad lihtsa tõe, et kuigi tähed päeval ei sära, on päikesevalguses kõik siiski palju loomulikum ja lootusrikkam.
Esmakordselt kohtudes võib Pirjo tunduda veidi abitu ja ebalev, sopran ikkagi. Ent korraga avastad, et tegelikult loob taolise esmamulje teadlikult eksponeeritud naiselikkus, mis mehi relvituks tegevana esindab ülimat feministlikku väge. Kui kaotad valvsuse, tõestab ta otsekui muuseas, et tegemist on ikka väga terava pliiatsiga, tõmmates seejärel rammestunud kassina küüned taas tagasi pehmesse käppa, mis veel hetk tagasi rünnakuks tõusis.
Tegemist on tugeva karakternäitlejaga, kelles on arenenud koomikusoon, mis naistel on veelgi haruldasem kui meesnäitlejate puhul. Pirjo ei kõhkle end vanemaks, armetumaks, inetumaks tegemast, sest primadonnakompleksid on ammu välja elatud. Sellesuvises suurlavastuses „Armastus Laitses“, kehastas ta üleküpsenud mehenäljas aadlipreilit Aurelia von Bocki ja ürgvana teadmanaist Agnest. Mõlemad osatäitmised panid publiku naerust rõkkama, samas polnud vinti kusagilt üle keeratud. Pirjo loodud kujud olid äratuntavad, otsekui elust endast ning just seetõttu naljakad. See oli näitlejatöö, mis kaunistab iga etendust, muutes selle kordumatuks.
Niisiis saab Pirjo Levandi 10. oktoobril 50-aastaseks, mis on talle vaieldamatult esmakordne kogemus. Kuid kindlasti ei sunni esimene ümmargune juubel Pirjot muutma vaateid elule. Rõõmus ja tasakaalu leidnud, tõuseb ta endiselt igal hommikul uute väljakutsete ootuses ja kui elu neid ei esita, mõtleb enda proovilepanekuks ise midagi välja. Tema päevadesse mahub võrdväärselt laulmisele ja näitlemisele arvukalt kodutöid nagu moosikeetmine, aias askeldamine ja köögis toimetamine, aga ka poeg Mihkli kasvatamine targaks ja tegusaks meheks.
Viisid, mis Pirjos helisevad, otsivad ka edaspidi võimalust kuulajateni jõuda, sest kes lauljaks sündinud, seda muusikast ei võõruta. Särtsakad rütmid, elurõõmus esitus, laulud täis kirge ja unistusi – see on Pirjo stiihia. Ühes aastate eest antud intervjuus on ta öelnud: „Eks laulmine on ikka see, mis paneb hinge helisema. Kui panen muusika käima, siis ma ei saagi enam mossis olla. Muusika paneb keha liikuma, siis on rõõmsam olla ja kodus toimetada.“
Ja veel samast intervjuust: „Ma olen avatud kõigele, arenen iga päev, laps saab suuremaks ja minu vabadus suureneb. Igasugu põnevaid asju on olemas ja ma ei hakka taevaisale mingeid ettekirjutusi tegema. Küllusesarv on piiritu, küll sealt minule ka midagi pudeneb.“
Jätkugu Pirjo Levandile usku maailma heldesse küllusesse ja imedesse, ning tahet meid ikka ja jälle üllatada!
Ivo Parbus, imetlev tuttav
Palju õnne Sulle Pirjo!!!