Elmar-Johannes Truu, Keskerakonna Seenioride Kogu esimees
Peaaegu alati, kui koos on pensioniikka jõudnud inimesed, tulevad muude igapäevajuttude kõrval arutluse alla küsimused, mis seotud igapäevase toimetulekuga.
Loomulikult on arutlusteemaks nr 1 pensionid – see, kuidas kehvapoolse pensioniga inimväärselt toime tulla. Pensioniikka jõudnud jagavad omavahel kogemusi, kuidas pärast maksude maksmist, elamispinnakulude tasumist ja vajalike arstirohtude ostmist jääks veel midagi üle igapäevase toidukorvi jaoks, kultuuri- ja huvitegevuseks ning, kui vähegi võimalik, ka lastelaste rõõmustamiseks.
See on pensionäridel sama loomulik arutlusteema nagu noorematel inimestel sissetuleku suurus, sest eks neistki igaüks näe vaeva selle nimel, et oleks huvitav ja paremini tasustatud töökoht ning ehk ka lisateenistusvõimalus.
Enamikul eakatest on siiski vaid üks sissetulek – kord kuus laekuv pension. Küsimus on, kuidas selle piskuga toime tulla, et elada ja vananeda väärikana, olla hea vanaema või vanaisa. Teatud kadedusega jälgivad Eesti pensionärid seda, millised võimalused on reisimiseks, siinsetes SPA-des puhkamiseks või muudeks toimetamisteks näiteks eakaaslastel Soomest ja Rootsist. Jah, pensionid on seal tõesti 4–5 korda suuremad ja kuna palgadki on olnud neil tunduvalt paremad kui meil, siis on vanaduspäevadeks soetatud korralikud kodud ja pangakontolgi leidub kena varu.
Pensionid peavad tõusma
Ka Eesti andis oma panuse, et Kreeka väljuks kriisist ajal, mil meil keskmine pension oli 300 eurot ja Kreekas 1600 eurot. Möödunud aastal andis Kreeka valitsus 830 eurot pensionitoetust neile, kelle pension oli alla 850 euro! Siinkohal võib tuua veel palju näiteid sellest, kuidas elavad teiste riikide pensionärid, ja rõõmustada, et neil hästi läheb. Kuid see ei too meie eakale leiba lauale ega küta tema tuba soojaks.
Taas oleme juba 27 aastat iseseisev riik, rohkem kui tosin aastat Euroopa Liidu liikmesriik, aga nagu Eurostati andmed näitavad, elavad üle 40% meie pensionäridest suhtelises vaesuses. Kuid Euroopa Liidu keskmine sel alal on vaid 13%! Kõige rohkem leidub niisuguseid Eestis naiste hulgas: üle 65-aastastest üksielavatest naistest on iga teine suhtelises vaesuses.
Ja kuigi alates möödunud aastast saavad viletsama pensioniga üksielavad pensionärid ühekordset toetust 115 eurot, on selge vajadus, et sisse seataks lesepension, mis tagab lesele teatud osa lahkunud abikaasa pensionist. Sest on olnud just naised mehe kõrval need, kes on hoolitsenud selle eest, et abikaasa saaks rohkem pühenduda oma tööle – naiste osaks jäi laste ja kodu eest hoolitsemine. Kuna Eesti meeste eluiga on üks lühemaid EL-is, peavad leskprouad aastaid elama ilma abikaasa materiaalse ja vaimse toeta.
Eriti raskes rahalises seisus on need, kes saavad kas töövõimetus- või toitjakaotuspensioni. Et kuidagigi ots-otsaga toime tulla, on paljud oma elutöö ära teinud inimesed sunnitud teenitud puhkuse asemel jätkama töötamist. Eurostati andmeil ongi Eestis töölkäivaid pensionäre kõige rohkem, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega! Kuid me ei tohi unustada, et need inimesed on oma elutöö juba teinud, kaasa aidates meie riigi ja meie kõigi heaolu tõstmisele. Nüüd on ühiskonna kohus seda tööd väärtustada suurema pensioniga ja igakülgselt kindlustatud sotsiaalse toimetulekuga, et inimene saaks vanaduspõlve väärikalt veeta!
Enamik pensionäridest mõistab, et iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik on veel noor ega ole nii rikas, et maksta samaväärseid pensione kui enamarenenud Euroopa riigid. Kuid arvestades seda, et meie toidulaud on peaaegu sama kulukas kui rikastes riikides, neist maha ei jää ka aktsiisid ja maksukoorem tervikuna, rääkimata kulutustest ravimitele, siis on tagumine aeg märgatavalt suurendada pensione. Seepärast toetavadki Eesti pensionärid üksmeelselt Keskerakonna poolt välja pakutud mõtet erakorraliselt tõsta pensione 100 euro võrra!
Meditsiini täiendav rahastamine
Prantsuse filosoof Beuve on öelnud: „Vananemine pole küll meeldiv, kuid ta on ainuke vahend, mis on välja mõeldud selleks, et kaua elada.” Kes meist ei tahaks elada kauem, et näha meie riigi arengut, kuid esmajoones ikka seda, kuidas kulgeb elutee meie lastel ja lastelastel? Selleks on hea pensioni kõrval vaja ka head tervist. Eesti kulutab täna tervishoiule 6% SKT-st; samal ajal on EL-i keskmine 9,5% ja USA-s näiteks 12%.
Selge vajadus on meditsiini täiendavalt rahastada. Seda tunnetavad kõige paremini just eakad, kes on sunnitud kuid ootama ravijärjekordades. Ravimid on kallid, ja midagi pole parata – aastad vaid suurendavad nende ravimite hulka, mida seenioridel tuleb tarvitada. Seepärast on Eesti pensioniealised inimesed väga tänulikud valitsusele selle eest, et sisse viidi täiendav ravimihüvitis, mis on ravimikulutuste 100–300 eurot puhul 50% ja üle 300-euroste kulutuste puhul 90%.
Hambaravi on väga kallis; seda teavad igas vanuses inimesed. Üle 63-aastastel on teatavasti proteesihüvitis 260 eurot. Pensioniikka jõudnud ei kuluta iga kolme aasta tagant seda raha proteeside remondiks, küll aga oleks neil vaja vahendeid veel olemas olevate hammaste ravimiseks. Seepärast ongi ettepanek, et proteesihüvitist saaks vajadusel kasutada hammaste ravimiseks. See oleks suureks toeks kõhna rahakotiga eakale inimesele.
Juba tuntavaks toeks on pensionäridel olnud käesoleval aastal kehtestatud tulumaksuvaba miinimumi tõus 500 euroni ja tasuta bussisõit maakonnaliinidel. Selle eest valitsusele suur tänu! Kuid leiame, et pika elutööga välja teenitud pension peaks pensionäril, kes majanduslikel põhjustel tööl käib, olema täna tulumaksuvaba.
Kallid hooldekodukohad
on teema, mille üle murravad pead mitte ainult eakad, vaid ka nende lapsed ja lähedased. Täna on nii hoolduse pakkumine seda vajavatele inimestele kui ka erinevate hooldusteenuste eest tasumine suurel määral pandud pereliikmete õlgadele. Hooldekodukoht on kallis ja on selge, et selle eest maksmiseks ei piisa hooldusabi vajava eaka pensionist. Selleks peavad väga ulatuslikke materiaalseid ja ajalisi kulutusi tegema tema lähedased, kel endil sageli napib nii raha kui ka aega.
Hooldekodukohad on tänases Eestis üle mõistuse kallid ning seepärast peavad riik ja kohalik omavalitsus inimestele appi tulema. Eakad eelistaks veeta oma vanaduspäevad senises armsas kodus. Kuid kuna nad vajavad iseseisvaks toimetulekuks abi ja tuge, siis oleks tarvis laiendada ja tunduvalt parandada teenuseid, mis seda võimaldavad. Seepärast on suur vajadus koduhoolduse ja koduõendusteenuste kättesaadavuse parandamise järele igas Eestimaal nurgas. Maakonnakeskustes ja linnades aga on vaja ehitada soodsad teenuskodud, seenioridemajad ja nüüdisaegsed sotsiaalkeskused, sest paljudel üksielavatel pensionäridel on suur vajadus suhelda eakaaslastega ning osaleda ühiskondlikus elus.
Tuletan siinkohal poliitikuile ja sotsiaaltöötajaile meelde, et Statistikaameti andmetel oli 2017. a. Eestis üle 100 000 üksielava 65-aastase ja vanema eaka inimese ning nende arv kasvab aastast aastasse!
Lõpetuseks tsiteerin president F. D. Roosevelti, kes ILO konverentsil 1941 ütles: „Rahvusvahelistes, nii nagu ka rahvuslikes asjades, ei saa majandusedu olla eesmärk omaette. See on pelgalt vahend sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks.”
Meil kirjutatakse ja räägitakse täna palju Eesti majandusedust – pensionieas inimesed loodavad, et see majandusedu jõuaks sotsiaalse kindlustunde näol ka nendeni. Pensionärid väärivad, et neid mõistetaks ja toetataks senisest tunduvalt paremini.