Aarne Ruben, kirjanik
Kohaliku võimu eesmärk on inimest kaitsta. Omavalitsused maandavad suure poliitika pingeid. Omavalitsus peab gaasitrassiga majad soojustama ja alevikes teid parandama. Ta peab muret tundma metsaistutusmaterjali vähesuse ja lageraide tähtsuse kasvu pärast. Ta peab teismelised suvel ohutult tööle panema. Ta peab laiendama roobasteid, et suured piimatsisternautod mahuksid tagurdama metsatalude juurde, kus võib olla üksikuid toorpiimamüüjaid.
Kõik see muutub aga mõttetuks, kui omavalitsus pakub selle asemel Waffen-SS-i võitleja monumenti, kelle tige nägu on idapoole suunatud. Taas või asemel kahurid?!
Sel suvel tähistati 14 aasta möödumist võitleja ausamba maha võtmisest Lihulas. Jälle oli kohal rahulolematuid aktiviste, keda nüüd ühendab uus kontekst: EKRE. Ausammas ise on ka kusagil olemas, kuid see on käkk. Ta sümboliseerib üheplaanilist hoiakut selle suunas, keda rünnata. Reljeefil oleval sõduril puudub isikupärane pilk. See kuju on anonüümne ja selle tegelase kontuurid ei meenuta inimese omi. Nii ei sarnane see Eestis hoolega teostatud monumentidele, näiteks Lembitule Viljandis, 1. detsembri kangelastele Tondil või Uue turu veretöö ohvritele Tallinnas. Sel suvel välja ilmunud Lihula-mälestussamba koopial on käte vahel asi, mis meenutab sakslaste Schmeisseri asemel pigem viinapudelit, mida vahva võitleja käes hoiab.
Eri pooltel langenud sõdureid tuleb kindlasti mäletada ja seda tehaksegi. Aga omaaegne Lihula vallavanem Tiit Madisson pakkus rahvale kommunaalteenuste asemel ajalugu. Ma ei saa ajalugu süüa ja ajaloolistest faktidest kehakatet kududa pole võimalik. Ajalugu on luksus, mis ilmub inimese ellu siis, kui tema enda plaanid toimivad. Ja kui omavalitsus suudab tagada oma elanike turvatunde.
Tigeda näo ja viinapudeliga mälestuskivi tekitab ühiskonnas ekstsesse. Sõdur sellel on nagu karikatuur, mis väga vähe arvestab elementaarset stilistikat ja perspektiivitunnet. Sõdalase proportsioonid on väänatud. Sellele lendavad peale ainult Vene propagandakanalid, kelle eesmärgiks on toota kujutelma eestlasest kui fašistist.
Ma näen alatasa, et EKRE poliitika on vildakas. Teame, et Vao külas on põgenikekeskus. Seal elavad lõunamailt pärit inimesed, kes oma kodumaalt on poliitilistel või usulistel põhjustel lahkunud. Eesti riik peab langetama nende saatuse kohta otsuse. Nad on sõja eest taganenud ja elu hammasrataste vahele jäänud. Nad on õnnetud hinged. Kui inimesel on midagi viga, siis võivad ta destruktiivsed tungid pöörduda tema enda vastu. Nii pole sugugi võimatu, et just Vao põgenikud põletasid meeleheites maha oma maja nurga. Aga palju tõenäolisem on, et seda tegid palgalised provokaatorid.
Provokatsioon oli mõeldud selles üksikus külas elavate lõunamaalaste süüdi lavastamiseks. Justkui põletaksid nemad siinseid maju. Varsti peale seda sõitis Vao külast läbi mootorratturite “rong”. Mida pidid vaolased siis mõtlema pagulaskeskuse aknast välja vaadates? Et jälle tuleb white power neid kägistama? Võib-olla tuleb neil vaid loetud päevad siin viibida, kui riik neile elamisluba ei anna? Ja oma imestuseks pidid pagulased nägema, et Riigikogu liige Jaak Madisson isiklikult on tulnud põlenud majanurka vaatama ja nende kohta inimestelt negatiivseid arvamusi koguma.
See on nõiaprotsess meie külaliste vastu. Pagulased aitavad selles külas metsaeksinud inimesi koju ja käivad küla peal anumas, et noored agressiivid neid rahule jätaksid. Näiteks Vene metsakülades kantakse eksija eest alati hoolt, osaku nad ükskõik kui vähe keelt. Nii elab staarets ja selgeltnägija Agafja Lõkova Uurali mäestiku jäisel küljel. Külaline, olgu või pahade mõtetega, lahkub tema majast soojade kapukatega, kõht täis head-paremat. Lihtne venelane, rikkumata looduslaps saab kaugest külalisest aru ja annab läbikülmunud rändajale parima koha oma ahju taga. Loodusrahvad ei sõida kaugelt maalt siia eksinust raske mootorrattaga mööda, nii et tolle jalad värisevad.
Kirjastuse „Eesti Raamat“ marksismi ja leninismi osakonna juhataja amet oli ideoloogiatöö nõukogulikus mõistes; niisiis on meil Mart Helme näol tegemist endise ideoloogiatöötajaga. Osavad kalad ujuvad mis tahes vooluses; EKRE-gi on täna selline ja homme teistsugune. Ei saa öelda midagi inimese kohta, kes oma aadetele truuks jääb ega hakka kommunismiideoloogia asemel (mis rahvaste sõprusest kõneles) rahvaid omavahel tülli ajama. Kindlasti on ausa kommunistiga kõnelda palju huvitavam kui isikuga, kelle vaated ilmuvad lagedale vastavalt kontekstile. Mina annaksin näiteks Lembit Annusele oma kodus varjupaika, kui teda näiteks ideede eest jälitatakse; ikka sellepärast, et ta ei ole iial vahetanud mitte ühtegi aadet.
Kuid ma ei taha, et Eesti muutuks ühe erakonna pärast vähem külalislahkeks.