„Eesti 200“ – uus projektipartei?

„Eesti 200“ on lõpuks avamas oma nägu. Ent see nägu pole miskit muud kui varemgi nähtud projekt, kus ärituus investeerib valimiste eel oma raha, et võimu juurde pääseda. Seekord siis IT-ärimees Priit Alamäe, kelle vahenditest ehitatakse üles „Eesti 200“ ning kes selle eest taotleb peaministritooli.

Esialgu küll varivalitsuse eesotsas, nagu „Eesti 200“ tema nime eelmisel nädalal välja käis. Ning esialgu ka vaid varivalitsuse otsuseid kommenteerides. Iga nädal kuni valimisteni koos käiva varivalitsuse eesmärgiks pidavat Alamäe sõnul olema praeguste rahajagamisel põhinevate valimislubaduste kõrval pakkuda ka pikaajalisi lahendusi.

Kuid pikaajalisi lubadusi on niisugused projektiparteid varemgi välja käinud. Viimati oli selleks Vabaerakond, kes lubas muuta kõik läbipaistvaks ja korruptsioonivabaks, kuid lõpptulemusena sai ise kaela rahaga sahkerdamise süüdistused – seoses erakondade rahastamise järelevalve komisjoni endise juhi Ardo Ojasaluga.

Varasem ja veidi pikemat aega vastu pidanud projektierakond „Res Publica“ pidi leivad ühte kappi panema „Isamaaga“, kellest ta ise kunagi välja kasvas. Aga pikaajalisi lubadusi tuli sealtki. Viimati juba „Isamaa“ leerist, kelle eelmine juht Margus Tsahkna pärast ambitsioonikat „Eesti 2.0“-visiooni hüppas hoopis üle loodavasse erakonda, kus üks null veel rohkem – „Eesti 200“.

Eelmisest sügisesest pärit, kohalike valimiste eelset Tallinna valimisliitu „Tegus Tallinn“, mida rahastasid Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa, ei maksa eriti meenutadagi. Nii läbinähtavalt projektipõhine oli see.

Ka „Eesti 200“ varivalitsus ise koosneb puhtalt projektimeeskonnast, mitte ministeeriume juhtivatest ministriportfellidest. „Me tahame ära lõpetada ministeeriumide silotornide-põhise riigivalitsemise ning asendada selle väljakutsepõhise juhtimisega ja ühtse riigiaparaadiga,“ on Alamäe öelnud.

Ehk siis – projekti ennast pannakse samuti juhtima projektitiim. Kahju ainult, et neil ei ole varnast võtta niisugust projektiriiki nagu „Eesti 200“ tahaks.

Kn