Tiit Terik, Riigikogu liige (Keskerakond)
Sel nädalal avaldatud statistika kinnitab, et Eesti peredesse sünnib nüüd rohkem lapsi kui vahepealsel mõõnaperioodil. Sündimuskõver vaatab ülespoole, ja see ei tee rõõmu üksnes lapse saanud peredele, vaid riigile tervikuna. Ka minu sõpruskonnas on neid peresid, kus viimasel poolaastal on esimene, teine või suisa neljas laps sündinud.
Lasteaiakoha olemasolu, arstiabi kättesaadavus, võimalus tasustatult olla lapsega kodus poolteist aastat, riiklikud ja kohaliku omavalitsuse poolt pakutavad toetused ja teenused –kõik need on poliitilised otsused, mis vormivad keskkonda, kuhu lapsed sünnivad. Poliitikutel on tihti tavaks öelda, et elu Eestis pole veel kunagi nii hea olnud. Lisaks riigi rahanduse heale reitingule ja kasvavale majandusele on ka kindlustunde märgiks tänavapildis kaunid lapseootel naised ja rõõmust õhetavad värsked isad.
Rahvaarvust ja negatiivsest iibest on räägitud aastaid ning nii kõrg- kui ka madalpunkt on paljudel veel eredalt meeles. Kui eelmise sajandi 80-ndatel aastatel sündis lapsi üle 24.000, siis taasiseseisvumise aastal pöördus kõver 19.413 sünniga langusesse, kukkudes millenniumi vahetumisel 13.000 sünniga madalpunkti. See kõik ei tee murelikuks vaid rahvastikuspetsialiste. Küsimus pole olnud otseselt meie rahva kestmises, vaid pigem vananevas ühiskonnas – tööealiste inimeste ja pensionäride suhtarvus.
Lahendust, mis rahvastikukriisi võluvitsana lahendada aitaks, leitud ei ole. Küll aga on tehtud analüüse ja uuritud teiste riikide kogemusi, kuid päästerõngaks on osutunud midagi hoopis muud. Viimaste uuringute kohaselt on sündimus hakanud tasapisi tõusma, mis näitab, et kui pere sissetulekud on kasvamas ja olukord majanduses hea, pakub see inimestele piisavalt kindlustunnet, et mõelda ka laste saamisele.
Madalpunktist ülesaamist kinnitavad Siseministeeriumi värsked andmed, mille järgi on käesoleva aasta kaheksa kuuga registreeritud kaheksa protsenti rohkem sünde kui eelmisel aastal samal ajal. Prognoositakse, et aasta lõpuks võib sündida tuhatkond last rohkem kui mullu ning sündimust iseloomustav summaarne sündimuskordaja võib tõusta mulluselt 1,59 lapselt naise kohta 1,72-le. Sealjuures on esimesel poolaastal kasvanud kõige enam, tervelt 32 protsenti, kolmandate laste sündimine, mis annab ühtlasi suurima panuse sündide koguarvu suurenemisse. Üheksa protsenti suurem on teise lapsena sündinute arv ning 17 protsenti neljandate ja järgnevate laste arv.
Asjatundjate hinnangul on oma osa perepoliitikat tähtsustanud valitsusel. Järgmise aasta riigieelarve eelnõu põhjal on jaanuarist esimese ja teise lapse toetus 60 eurot kuus. Kolmelapselist peret toetab riik järgmisest aastast 520 euroga kuus.
Keskerakond soovib aga tõsta kahe esimese lapse toetust 100 euroni kuus. Enne Ratase valitsust oli see toetus seisnud 19 euro tasemel, ning seda juba viimased 10 aastat järjest.
Sarnaselt tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega on ka lastetoetustes efekti saavutamiseks vaja senisest kiiremat kasvutempot. Need on olulised sammud, mis loovad soodsat keskkonda ja mõjutavad sündimust.
Tiiduke on langenud hetke mulli ohvriks. Kui ta teaks midagi massipsühholoogiast ja selle muutumisest ja põhjustest, siis ei ajaks ta sellist jura.
Asi selles, et laste sündide arv ema kohta kõigub nagunii ajas. Mingi hetkeline otsus seda oluliselt ei mõjuta. Kui nüüd mõni ongi raha pärast lapse sünnitanud, siis on peamiselt tegu vaesema maanaisega, kus niigi on tema pere raskustes. Nii on sünnitatud juurde uued vaesed ehk almustepalujad. Keskbandiidid muidugi rõõmustavad, sest lolli ja vaese arvel on kergem elada, kui sa neile töökate arvelt altkäemakse pakud.
Kindlustunnet tuleviku suhtes ei saa tekitada mingi hetkeline heaolu, see tekib aastakümnetega. Praegu meil pole sellist kindlustunnet nagu oli 60ndatel. Siis Eesti töökates maaperedes oli majanduslik heaolu olemas ning tulevik helge. Ainult Kerstit kasutati ära ja tema lapsepõlv oli armetu, sellest ta nutab tänaseni. Teised lapsed aga elasid hästi. Ei arvesta siia neid, kes inisevad iga korra ajal.
Praegu aga oleme uue maailmasõja ooteseisundis, millelegi ei saa kindel olla. Kõik varastavad palju saab, sest tulevikus äkki enam pole võimalust. Täna ei õpi noor enam sihiga, et ta samal kohal töötab ka 20 või 40 aasta pärast. Praegu on noorel vaja vaid paberit, et esitada see riigikogus kui haritud inimese tunnistus, et nüüd tema teab kõike, mis rahval vaja. Selliseid jobupäid tekib üha enam juurde ning elu muutub veelgi haralisemaks just oma korraldatuse poolest. Meil puudub kindel elukorralduse süsteem, kõik käib vigade ja nende parandamiste vaimus. Siia tilgake, sinna teine tilgake ja sealt veel rohkem tagasi. Käib nagu mingi sotsialistliku vangilaagri ehitus, mõistusele jääb üha vähem ruumi. Eriti tõestavad seda peagi algavad bandede enesekiidu ja teiste halvustamistunnid telekas. Nii et kes tahab oksendada, vaadaku telekat, kus rattad, simsonid ja terikud kiidavad ennast taevani ega taipa et kõik tänane on varasemate kätetöö. Ka vead, mille tõttu me sellisel tasemel oleme ja neile bandedele üldse eluõigust anname.