Ando Leps õigusteaduse doktor, Eesti Rooma Klubi liige
Maailma ühed mõjukamad mõtlejad survestavad meid liikuma võrdsema ühiskonna ja looduse väiksema kurnamise suunas. Rooma Klubi presidendid Ernst Ulrich von Weizsäcker ja Anders Wijkman (Rooma Klubi kaaspresidendid) koos 34 Rooma klubi liikme ja paari külalisautoriga üllitasid klubi 50. aastapäevaks olulise töö „Come On! Capitalism, Short-termism, Population and the Destruction of the Planet. A Report to the Club of Rome“ (Springer 2018), mis on kogu maailma elanikkonnale edasise eksisteerimise seisukohalt olulise tähtsusega.
Kuid olgu kohe öeldud, et paljud nende seisukohtadest olid üldsusele juba varem teada, nii et mingit eriti uut teavet ei sisalda see raamat ja loomulikult siis ka juubeliraport. Kuid nimetatud raamat ja raport omavad erilist tähendust just seepärast, et need maailma elanikkonna „peamised mured“ on koondatud ühte raamatusse. Nüüd siis ka ühte raportisse!
Raporti põhikontseptsioon on rajatud „täielikule maailmale“, allakirjutanu arvates „turumajandusele baseeruva maailmale“. Samal ajal kui tsivilisatsioon teadaolevalt formeerus „inimtühjale maailmale“, järelikult siis „turumajanduseta maailmale“, ja käsitleb peamiselt käesoleva aja üldkriisi erinevaid valdkondi. Sõnakombinatsioon „Come On!“ omab kaht tähendust – „Ära püüa mind petta“ ja „Liitu meiega“.
I. Kapitalismi üldkriis.
Raportöörid alustavad sellest, et meie planeet degradeerub autoritarismi ja fundamentalismi toel pidevalt; spekulatsioonil rajanev kapitalism aga pidutseb. Täielikult on terve mõistuse vastane, et nüüdisaegne kapitalism areneb tsükliliselt, s.t ühest kriisist teise. Tegelikult areneb see pidevalt vaid kogu aeg ainult süveneva kriisi suunas. See ei piirdu meid ümbritseva loodusega, vaid haarab endasse kõik sotsiaalsed, poliitilised, kultuuri, moraali jt kriisid, demograafia ja ideoloogia, s.t kogu kapitalismi poliitilise ja majandusliku süsteemi.
Raporti väga teravad kriitikanooled lendavad peamiselt tänapäeval eksisteeriva kapitalistliku poliitilise ja majandusliku süsteemi ning finantsmaailma spekulatsioonide suunas. Samal ajal kutsutakse järgima aga uut, alternatiivset majandus- ja haridussüsteemi. Samas öeldakse, et on vaja otsustavalt vabaneda mugandatud maailmavaatest ja taevakehade tsivilisatsiooni uuringutest. Pole erilist mõtet peatuda ka Moore´i seadusel.
Rooma Klubi on seisukohal, et 20. sajandi 80-ndatel aastatel toimus kapitalismi mandumine, mille peamiseks allikaks oli kasumi saamine finantsspekulatsioonide tagajärjel. See oli maailmas 2008.–2009. aasta finantskriisi tekkimise põhjus. Kuid nii huvitav kui see ka polnud, siis pankurid mitte ainult ei säilitanud oma positsioone, vaid tulid sellest olukorrast välja võitjatena, ja kedagi neist ei pandud vangi!
Käesoleval ajal on maailma finantsoperatsioonidest 98% spekulatiivse iseloomuga. Korporatsioonide juhid hoiduvad osavalt kõrvale neile pandud maksude maksmisest, rääkides seejuures, et nad ei riku ühtki juriidilist seadust. Raporti autorid kinnitavad, et on vaja muuta kehtivaid juriidilisi seadusi. Kuid miks ei ole neid siis siiani muudetud? Kelle huvides pole seda tehtud?
Allakirjutanu arvates oleksid raportöörid pidanud tunduvalt rohkem süvenema kõige tähtsamasse probleemistikku, mis võimaldaks vähemalt pidurdada meie kaasaja kapitalistliku poliit- ja majandussüsteemi allakäiku. Vaatame asja lähemalt.
Kapitalistil kui omanikul on õigus saada lisaväärtust ehk „maapealset jumalat“ selle erinevates vormides ilma tööd tegemata või siis vähese tööga. Tuleb meeles pidada, et lisaväärtus on eelkõige sotsiaalne kategooria, mitte majanduslik kategooria. Kapitalisti ehk omaniku õigust lisaväärtuse saamiseks seadustatakse seadusandlike aktidega. Palgatöölisel seda õigust pole. Kahjuks ei oska (ei taha) isegi õigusteadlased sellest aru saada. Õiguserikkumine kui süütegu või kuritegu on positiivse õigusega, s.t juriidiliste seadustega vastuolus olev lisaväärtuse saamise viis. Kapital kui positiivse õigusega ehk kehtiva seadusandlusega vastuolus olev lisaväärtus ehk „maapealne jumal“ on kuritegevus, ja jällegi vice versa – kuritegevus on kapital. Ilma kapitalita, dialektilise loogika järgi, ei suuda meie kaasaegne kapitalistlik ühiskond eksisteerida. Selle sünnitatud vastaspool – kuritegevus (ei ole head ilma halvata ja vice versa), aga ka vastupidi – kuritegevus on sünnitanud kapitali ja on sellega paratamatult kaasnev nähtus.
Newtoni III mehaanikaseadus ütleb, et kaks nähtust mõjutavad alati teineteist suuruselt võrdsete, kuid vastandlikult suunatud jõududega; teiste sõnadega – mõju ja vastasmõju on võrdsed. Mida suurem on kapitalisti, näiteks pankuri poolt saadav lisaväärtus (kui soovite: kasum, tulu), seda suurem on ka kuritegevus. Järelikult saab kapitaliste, loomulikult ka pankureid, päris kindlasti vaos hoida sellega, et juriidilised seadused väga konkreetselt fikseerivad lisaväärtuse ülempiirid ja nende seaduste rikkumise korral pannakse nemad ehk sulid, nagu ütlevad lugupeetud juubeliraporti autorid, vangi, ja sellega ühtlasi pidurdatakse kapitalismi kokkuvarisemist. Sellega hoitakse arvatavasti ära ka maailma rikkuste kuhjumine käputäie perekondade kätte.
Kuid asjad ei ole nii lihtsad, kui nad näivad. Õigusteadus kui sotsioloogia üks väga tähtis osa käsitleb omaenda seadusi (näit. kuriteo ja kuritegevuse kohta) kooskõlas Newtoni kolme mehaanikaseadusega ja Einsteini järgi nn. neljanda Newtoni seadusega ehk relatiivsusteooriaga, ning sealt edasi psühhiaatrite – venelase Behterevi ja eestlase Puuseppa – loodud seadustega. Kogu see asi on maailmakirjanduses täiesti uus, mida on kinnitanud ka mitmed maailmas tuntud õigusteadlased.
Kogu selle uue “loo” aluseks on saksa teadusgeeniuse Hegeli poolt peensusteni välja arendatud dialektiline loogika, mida võib-olla isegi need kaks Rooma Klubi juhtautorit väga hästi ei valda.
II. Inimese põlvnemine.
97% meie planeedi selgroogsetest, s.t inimestest ja loomadest, pidi olema üks süsihappegaasi (CO2) ülemäärase tekke ja globaalse soojenemise põhjusi. Globaalne soojenemine ongi meie planeedi üks kõige hirmuäratavamaid probleeme, kuna üks suurimaid looduse reostajaid (USA) ei ole ühinenud isegi Pariisi 25.11.2017 kliimaleppega. Reostuse vähenemiseks tuleb väga põhjalikult korrastada tootmist ja tarbimist. Ühiselt tuleb kaitsta metsi ja loomastikku. Suurenenud on sademete hulk, üleujutused, jäämägede sulamine, mis võib ulatuslikult tõsta merevete taset ja kokkuvõttes viia üleilmse kriisini.
III. Tuumasõja võimalikkusest.
Teadaolevalt on maailma ajalugu üks tapmiste ehk sõdade ajalugu. Eriti tuleb rõhutada tuumasõja tekkimise võimalust; selle tagajärjed võivad olla inimkonnale kõige laastavamad. Juba niigi eksisteerib täna maailma erinevates paikades kuni 50 „väiksemat sõda“. Kahjuks ei suutnud Rahvasteliit ära hoida II Maailmasõda ja seniajani pole selge, kas ÜRO suudab ära hoida III Maailmasõja.
Kuid märkimata ei saa siin jätta näiteks Rooma paavsti Franciscuse, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli, USA presidendi Donald Trumpi ja Vene Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini võimekust tuumasõja ärahoidmisel maailmas.
IV. „Tühja maailma“ ehk „turumajanduseta maailma“ eeskõnelejad räägivad eelkõige sisemajanduse koguproduktist (SKP), mida eelkõige tuleb käsitada poliitilise faktorina ja mis on käsitletav poliitiliste otsuste täideviimisel. See peaks nende arvates lõputult tõusma. Tegelik koguprodukt (TKP) näitab seda, kui palju on kulutatud olemasolevat ressurssi (naftat, gaasi, puitu jne) elanike parema elu nimel, ja sedagi väga erinevalt. SKP ainult mõõdab majanduses ringleva raha kiirust, ja muud ei midagi.
V. Rooma Klubi avaldab toetust nendele riikidele, mille siseriiklik kogutoodang (SKT) on vähenenud, kusjuures ei ole õige suurendada toodangut ainult rahvastiku arvukuse suurenemise korral. 20. sajandi algaastatel suurenes rahvastik maailmas viis korda, samal ajal kui majanduskasv kasvas neljakümne-kordselt.
Ehkki inimestena moodustame vaid pool protsenti planeedi biomassist, oleme võimelised ära tarbima 32% maakera primaarproduktsioonist. Inim-mõjulised muutused planeedi ökosüsteemides on niivõrd suured, et need hakkavad ohustama meie endi ja järeltulevate põlvede heaolu.
VI. Rooma Klubi seisukoht on: üliõpilased vajavad inklusiivset ehk kaasavat haridust. Selles ei õpetata erinevaid teadusharusid, näiteks humanitaar- ja tehnikateadusi, eraldi, vaid neid tuleb ülikoolides õpetada koos. Kultuuriline mitmekesisus on hädavajalik nii sotsiaalses ja geneetilises kui ka bioloogilises evolutsioonis, mis on vastukaaluks globaalsele monokultuurile.
VII. Kas eelmainitud seisukohad kehtivad ka „vana hea ja targa“ Euroopa ning selle rahvusriikide, eriti Ida-Euroopa rahvusriikide kohta? Näiteks Eestis on põhiprobleemideks: a) eesti keele ja põlisrahvuse säilimine; b) vaesuse vähendamine; c) kaitsevõime tugevdamine. Teatud mõttes võivad need meetmed tunduda vastuolulistena kogu maailma globaalsele eksistentsile.
Lõpetuseks. Kas rahvusriigid ei peaks arenema sinnani, kus nad ise on rahvahääletusega nõus ühinema mingisuguste riikide liiduga või sõjaliste organisatsioonidega, näiteks NATO-ga? Tundub, et Euroopa riigid ei ole olnud selleks veel päris valmis – seda näitavad tugevad pinged Euroopa Liidu enda sees (kuni Ühendkuningriigi lahkumiseni). Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemine on olnud peamiselt ikka valitsevate riigitegelaste mängumaa.