Aastaid tagasi nõudsid mittetulundusühingud Eesti Autorite Ühing, Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja Eesti Esitajate Liit valitsuselt kohtu kaudu 831 416 eurot.
Tegu oli summaga, mis nende MTÜ-de hinnangul jäi valitsuse tegevusetuse tõttu autoritele, esitajatele ja fonogrammitootjatele aastatel 2010–2013 laekumata. Tallinna Halduskohus jättis 9. juunil 2014 tehtud otsusega selle absurdse nõudmise rahuldamata.
Eelmisel kuul mindi, eesotsas Tanel Padar, uuesti kohtusse, ja ikka selle vana nõudega saada riigilt saamata jäänud isiklikuks tarbeks kopeerimise tasud nelja aasta eest –nüüd juba 38 miljoni euro suuruses summas!
Seda nõuet on hakatud nimetama „tühja kasseti maksuks”. Praegu kehtib tasu ainult VHS-kassetti, makilinti ja CD-plaati ostes. Tasu ei tule maksta seadmetelt, mis on integreeritud arvutiga või on kasutatavad ainult arvuti vahendusel, ning mikrokassettide suhtes. Seda maksavad müüjad, ja tarbijal pole sellega mingit pistmist. Kaebajad väidavad, et seadused on “kassetiajastusse” kinni jäänud. Samas võiks vastu öelda, et Padar, autorite jt ühingud ning nende juristid on raadioajastusse kinni jäänud.
Pigem võib rääkida tulevikus vastava tasu kehtestamisest, kuid kaasus nõuda tagasiulatuvalt tasu, mida pole kehtestatud, on kummaline. See naeruvääristab nõudjat ennast. Tasu saavad need, keda raadiojaamad esitavad.
Tegelikkus on aga selline, et enam praktiliselt ei salvestata midagi, sest on uus ajastu ja voogesitused on internetist vabalt saadaval. Internetiraadiod on vallutanud maailma. Näiteks Itaalias on pidevalt eetris1606 raadiojaama, Soomes on neid 149. USA-s on levis 7187 raadiojaama.
Mida siin veel salvestada?!
Üritati ka telefonidele rõhuda. Aga nende omanikud striimivad kõike (Apple music ja Spotify) ning telefonis pole ühtegi lugu salvestatud. Milleks telefonimälu koormata? Autorite tasud on range kontrolli all ja rohkemat nõuda pole alust.
Aga vaatame, mis on see tänane levimuusika, millest käib jutt. Kuidas seda luuakse, selgitas värvikalt hiljutine juubilar Rein Rannap.
Kõigepealt tehakse loo „põhi”, ehk salvestatakse taustaansambel. Sellel on pea et iga pill eraldi helireal ja võetakse üles nii mitmeid kordi, kuni kõik on korrektselt sisse mängitud. Siis hakkab töö laulja-artistiga. Temaga tuleb oi kui palju jälle ja jälle uuesti teha! Kas on mõni noot mustalt lauldud või lausa mööda läinud. Kui see kõik on ühelpool, algab montaaž.
Laul tükeldatakse vajadusel nii, et saada erinevatelt võtetelt kätte see kõige puhtam ja õnnestunum. Vahest pidavat isegi silpe kokku lappima. Ja mis siis imestada, kui see tööprotsess kestab kokku kuni neli kuud?! Hirm tuleb peale, millise vaevaga kõik tänapäeval sünnib!
Mäletatavasti salvestati Georg Otsa poolt laul „Mõtisklus” filmile „Vallatud kurvid” vaid kahe duubliga; koos orkestri ja naisansambliga – kõik otse stuudios.
Siit tuleb ka järgmine küsimus: mis väärtus on sellel kõigel, mille eest noorartistid täna veel lisaraha küsivad? Lisaks kõigele on avalik saladus, et suurel osal esinemistel televisioonis on tegu vaid laulmise markeerimisega, sest salvestis, mida mängitakse, on eelnevalt stuudios „raske tööga monteeritud” ja laulja vaid maigutab suud.
Vanilla Ninja ja N-Euro tippu viinud muusikamänedžer Renee Meriste sõnutsi pole praegusest Eesti muusikust välismaal läbimurdjat. „Viis-kuus Eesti kuuma meesartisti on minu meelest kõik ühte nägu ja tegu. Eesti muusikute fookuses on mingi aja tagant riigilt raha küsida, mitte muusikat teha.“
Tuletagem meelde, kes on arvustaja Renee? Ta on selline tegija, et toimetab USA-s oma erialal edukamalt kui kümme Eesti megagigastaari omal alal Eestis ega pea riigilt raha kerjama.
Kesknädal
Hästi üteldud!
Muidugi ei oska enam keegi otse laulda. Ja ei tuleks välja ka mitte.
Venelased on ausmad. Neil on vasakus nurgas ekraanil üleval silt Zivaja Muzika, kui juhtub artist ise laulma.
Meil ei seda kunagist pole.
Pole meil ei lauljaid, ei laule ka mitte.
See kõik, mille eest raha küsivad on soe rämps.
Häbi olema peaks neil!
See õnnetu Padar ajagu oma abielud lorda.
Kord on teise mehe naise kanda, kord ei tea kus.
Laulda ei oska aga ennast kirjuks kõrvetada küll.
Nagu loomariigi propageerija olek?
Ei enam pole midagi juurde kirjutada.
Kuulake parem tõsist loomingut, nagu Pärt, Strauss jne.
Saate ise naudingu ja hinge ka poliitilisest roojast puhtaks haritud.
Norras juba terve aasta vaid internetiraadiod!
Igasugune FM sagedus lõpetati ära.
Keegi ei salvesta, kõik ainult kuulavad.
Pole ka lolle rahakerjuseid.
padar võiks ennast harima minna, külakoolist jääb väheseks.
teemehed ehitavad mingi tee, siis saavad nad oma töö eest kinla tasu ja ühekordselt! Ehkki seal sõidavad aastaid tuhanded või miljonid sõidukid. Nad ei saa äkki raha juurde, kui on sõitnud nt 10000 autot. Sama ehituses. Minugi maja ehitanud ei saa täna oma ehitamise eest sentihi. Ainus, et nad saavad pinssi oma kunagiselt töötasult või -ajalt.
NSVL-is käis asi lihtsalt. Otsustati, kelle raamat avaldada ja raha sai kirjutanud kohe kätte ja siis kahanevalt järgmiste trükkide eest, kui rahvas oli varasemad ära ostnud ning oli põhjust veel trükkida. Siis olid otsustajad, kes ka otsustasid, et mitte iga sitt rahva ette ei jõuaks. Nüüd otsustajaid ei ole, mängitakse kaubanduslikele reeglitele – nõutud esineja võib küsida rohkem. Kuid kas peab ka maksma hilisema kuulamise eest? Korra esined, saad niigi raha, mida veel? Tahad veel, esine uuesti.
Tundub, et need autoriõiguste ühingud nõuavad mõttetult palju ja ei tea mille eest. Peaks olema nii, et kui oled tõesti nõutud ja esitus hinnatakse heaks, pääsed üle joone ning tõesti võib sealt midagi ka pinsi heaks minna. Oled aga ühepäevaliblikas, siis aitähh sellegi eest!
Laul võeti fonoteeki. Maksti välja “punkt”. Näiteks-Ots 15rubla, Tennosaar 10 rutsi, Joala 5 rubla.
Kõigile vastavalt seisusele.
Tegid kontserdi, said samuti punkti.
Ja oligi kõik.
Ei mingit jorisemist.
Ka tänased kolm, üks nüüd vähem, mukutasid molusid kontserdil Pirita kloostris.
Nimetasid ennast ooperlasteks aga jura tuli lindilt! Rahvas vaimustuses, Laulavad nagu 30 aastat tagasi!
See on töde!
Siis maailm oleks vaimustuses ja maksaks miljoneid.
Nii, nagu kombeks.
Isegi ettemaksud on suured.
Aga siis on ka muusikaga tegemist!
Kohalikud kisakõrid sinna ei küündi ei kunagist!
Joel De Luna raha kerjama tulnud?
Oh,siis oleks kõik maksnud, et negrut katsuda saaks.
Ainult mustad teevad õiget mussi mailmas!
Vaat jälle läks üks neist palmide alla puhkama!
Peab seda purukest ikka olema küll.
See on tõde ja seda on vaja kirjutada.