Juhan Juhkamsoo, Keskerakonna Viljandimaa piirkonna esimees
Balti ketist kuni tänaseni on Eestist lahkunud 100 000–150 000 inimest, kes on läinud välismaale. Nad ei kohanenud karmidel 1990-ndatel aset leidnud muutustega ja olid sunnitud maha jätma või leivaraha eest maha müüma isatalud, eelnevate põlvkondade ajal loodu.
Neid hakati nimetama majanduspõgenikeks. Lisaks jäid omandireformi tagajärjel väga paljud meie oma inimesed kodutuks. Keegi kaotas vara, keegi võitis sellest. Ja kõik oli seaduslik…
Reformierakonna juhtimisel saavutatut nimetab osa eksperte majanduseduks ja majandusimeks. Inimeste poolehoiu kaldumine Keskerakonna poole aga näitab rahulolematust ja seab kahtluse alla Reformierakonna juhtimisel saavutatu. Oodatakse sisulist muutust, mis oleks laia kandepinnaga.
Tuleb leida võimalused, et tagasi kutsuda need eestlased, kes on siit lahkunud pettununa Eesti Vabariigis Reformierakonna valitsuste ajal.
Üks võimalus, mida pakuksin lahenduseks, on anda neile inimestele võimalus oma isatalu tagasi osta riigi abiga (kodanik kohustub seejuures maksma maksud Eestis, olema sõjaväekohuslane, panema lapsed kohalikku lasteaeda ja kooli, üles ehitama esivanemate talukoha tänapäevases vormis). Põllumaa kohustub ta aga andma rendile põllumajandustootjale riigi poolt määratud rendihinnaga, sest ei tohi lõhkuda maailmataseme saavutanud põllumajanduslikku suurtootmist. Metsamaa osas aga astuma metsaühistu liikmeks.
See on üks võimalikest variantidest, et pakkuda äraläinutele inimväärset võimalust tagasi tulla. Ühtlasi täidaksime maa aegamööda taas põlisasukatega, meie oma rahvuskaaslastega.
Kui inimestele anda võimalus osta tagasi isatalud, saavad nad hakata ammutama oma elujõudu samadest pühapaikadest, mida teadsid ainult nende lähikondsed. Pühapaikadena olid kasutusel allikad, puud, kivid, jõekäärud, ojad. Sealt energia ammutamine aitab meil pidevalt muutuvas maailmas leida jõudu ja tasakaalu ellujäämiseks.
Selge on see, et Reformierakonna poolt imporditud liberaalsete väärtuste ja globalismiihaluse jätkudes me tõenäoliselt lahustume lähemate aastakümnendite jooksul täielikult kui rahvus.
Pean väga oluliseks sotsiaalsust, mis toetub rahvuslikule platvormile. Seejuures on äärmiselt vajalik mõista Eestis asuvat vene kogukonda. Nende toetus, näiteks Tartu rahu järgse piiri osas, on äärmiselt vajalik.
Siinkirjutaja arvates tuleks enne 1934. a kehtinud Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjutatud rahvahääletuse mõte sisse viia praegu kehtivasse põhiseadusesse, selleks et võtta seisukoht laialdast kõlapinda põhjustanud Rail Balticu ja Tartu rahu järgse piiri küsimustes.
See põhiseadusemuudatus oleks samuti aluseks otsustamisel teistes ettetulevates olulistes teemades. Samuti on oluline vabadussõdalaste liikumise rehabiliteerimine ja Viljandisse vabadussõdalaste ausamba taastamine algsel kujul ning algses kohas.
Keskerakonnal tuleb kindlasti otsida ühisosasid EKRE ja Isamaaga, et üheskoos eesti rahva püsimajäämise nimel võidelda.
et Juss on valesse kampa astunud.
Kodumaalt lahkumine on raske otsus ja see kes tõeliselt kodumaad armastab seda ei tee. Arstid küll poleks pidanud lahkuma ja oma rahva hätta jätma. Kus on siis arsti eetika. Minu arvates oli üks väga raske aeg kui võimul oli Laar. Hinnad tõusid lakke, eriti korterihinnad, kuid alampalka, pensione ega abirahasid ei tõstetud. Tekkisid kodutud ja prügikastiinimesed.Siis tekkis väike lootuskiir kui võimule tulid S.Kallas ja E.savisaar, aga Ansipi tulekuga veeres jälle kõik allamäge ja vaesus aina kasvas.
Õiged mõtted ja soovitused, mis aga mitte kunagi täide ei lähe. Eestlastest, kui rahvusest hoolitakse aina vähem ja vähem (Selle eest hoolitsevad needsamad keskerakondlased, sotsid, lisanduv Eesti 200 –eesotsas globalisti internatsi geene kandev Kallas ja need silmakirjateenrid “isamaalased”, kes igas pulmas tahavad peigmehed olla ja igal matusel kadunukest mängida, on ju see viimane seal “peategelane”). Maaelu suretati välja ja seda jätkatakse, kuigi sõnades justkui püütakse säilitada. Selle 2 võimuloldud aasta jooksul on tehtud ainult lollakaid või veel lollakamaid otsuseid, mis suuresõnaliselt õhupalliks puhutakse ja siis visisedes tühjaks vajub. Suletakse ikka endiselt koole, lasteaedu (huvitav kuidas sai pisike Paunvere pidada ülal pisikest külakooli ja “sakste” kooli—-nüüd arvestatakse kõik ümber rahaks), kauplused sulgevad uksed, sest Läti pakub odavamat, vallavalitsused kaugenevad rahvast nn. “Tõmbekeskustesse”. pole vaja ei Postkontoreid ega apteeke, arstiabi sünnituse puhul on niigi juba kümnete kilomeetrite kaugusel, füsioteraapiast võivad haiged maainimesed ainult unistada kui isegi väikealevikes enam sellist ülimalt vajalikku teenust pole, kuidas lähed oma haige seljaga, mis istumist ei kannatagi kaugele abi saama ja seda mitu korda järjest. Tasapisi võetakse ettevõtlikelt teenistus (näiteks—-avad bussiliini, aga nüüd Simsoni targal juhtimisel, pidi selle sulgema, sest tema poolt soositud Atko saab ministrilt toetust, mitte mina ja ilmselt tuleb kohver pakkida, sest lihtsalt maal elada pole enam võimalik. Soositakse ainult venelaste massimigratsiooni siia, seega käib teadlik rahva ümbervahetamine. Pole mõtet rääkida mingist taastamisest kui sedagi vähest allesjäänut ei hoita. Millised tohutud rahad on kasutada Tallinnal ja sandikopikad maal—-sõnad ei muuda midagi kui sihiks ongi teadlik eestlaste väljasuretamine.
õnneks on nende 150k välismaale läinute hulgas ka siit itta uttu tõmmanud kolonistid
Autoril oleks aeg aru saada, ehkki unistada võib ju iseenesest millest iganes, et see rong on ammu läinud ega tule enam kunagi tagasi. Ehk siis eestlastest ei saa enam kunagi põlvest põlve isataludes lastekarja kantseldatavt maarahvast, kui ehk mõned üksikud erandid välja arvata. Ajad on lihtsalt teised ning lihtsustatult öeldes on igale ajale omased ka omad kombed.
Kellegi arvates on ühed õiged Eesti edasiviiad ainult Savisaar ja Kallas!
Milleks ?