„Ei ole jännis Järvamaa, kui seemne ootel põld on must,” nii kõlavad salmiread Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi loodud laulust „Ei ole üksi ükski maa“. Aivo Toomistu on külvanud mitu aastakümmet seemneid Järvamaa kultuuripõllule ja tegelnud ka ettevõtlusega. Pärast haldus- ja riigireformi esimest etappi sai temast Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna Järva talituse juhataja. Riigiametnikuna seab Toomistu endale eesmärgiks kodumaakonnas ka igapäevaelu paremaks muutmise.
Kuidas ja kui kaua olete seotud Järvamaaga?
Mu juured on Märjamaa kandist. Järvamaale Aravetele tulin aga pärast abiellumist 1982. aastal kõrgkooli lõpetamise järgselt. Õppisin Tallinna Pedagoogilises Instituudis kultuurharidust, baashariduseks orkestrijuhtimine.
Mulgid, setod ja mitmed teised rahvakillud tunnevad oma kodupiirkonna üle uhkust. Kuidas on ses suhtes lood järvamaalastega?
Põhiliselt sõnastab Järvamaa kui ajaloolise maakonna identiteedi kultuuripärand. Näiteks on meie maakonnas ainsana üle 100 aasta järjepidevalt toimunud maakondlikud laulu- ja tantsupeod. Korraldame neid igal aastal. Kollektiivijuhtide plaani neid pidusid üle aasta organiseerima hakata ei peetud heaks mõtteks. Kõik see näitab, et meie maakonnas on väga palju inimesi, kes laulmist, tantsimist ja pillimängu väga tõsiselt võtavad.
Millistes ametites olete ise kultuuriellu panustanud?
Aravetel olin kultuurimaja kunstiline juht, ehk siis maal. Paides olin kultuurkeskuse asedirektor, ehk siis linnas. Seejärel olin maakonna kultuurijuht ning vahepeal töötasin Tallinnas.
Nii olete maakonnas toimuvat näinud ka pealinnast?
Sellest vaatenurgast on kasu ka nüüd, mil töötan Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna Järva talituse juhatajana. Pilt on avaram ning kujuneb tunne ja usk, et mõned seni veninud probleemid on võimalik üsna kiiresti lahendada.
Mida tuleks teha, et igas Eestimaa paigas oleks võimalik elada majanduslikult ja sotsiaalselt kindlustatult, turvaliselt ja huvitavalt?
Minu kui riigiametniku ülesanne on vaadata, et inimestel oleks hea elada. Sellele aitab kaasa ka ettevõtlus. Paidesse on tulemas uus piimakombinaat, kuid näiteks hiljuti on Järvamaal loodud ettevõte, mis töötleb rapsi ja toob maakonda üle 8-miljonilise investeeringu. Sellistel asju suuremalt ette võtvatel firmadel ja maapiirkonda investeerijatel võiks olla riigipoolne mentorabiline, kes aitaks ettevõtjaid olukordades, kus tuleb kokku puutuda seaduste ja määrustega, n-ö bürokraatiaga. Siis saab ettevõtja paremini keskenduda põhitegevusele. Arvan, et ametnike ülesanne on ettevõtjatele abiks olla.
Oma praeguses ametis kutsun igal kuul kokku Järvamaa riigiasutuste juhtide ümarlaua. Seal arutame tehtut ja probleeme, mida oma igapäevastes ametites on keegi märganud. Näiteks viimatisele koosolekule kutsusime Maanteeameti spetsialistid, sest minu meelest on maakonna probleem number üks ühendus teiste linnadega, teiseks – tolmused kruusateed. Ma ei räägi rahvastiku vähenemisest või töökohtade puudusest, mis kummitab igat maakonda peale Harjumaa. Koos ühistranspordi arendamisega tuleks mõelda ka sellele, et lapsed saaksid minna kooli juurde sõitvale bussile teelt, mis oleks tolmuvaba. Eriti täbar oli tolmuste teede ääres elavatel inimestel möödunud suve palavate nädalate ajal.
Mõeldes praegustele maapiirkondade noortele tasub arvestada, et nemadki tahavad elada nagu elatakse näiteks Tallinnas Rotermanni kvartalis. Tänastele noortele, kes elavad ühes paigas ehk kaks-kolm aastat, ei kuulu oma maja esmaste unistuste hulka nagu vanemal põlvkonnal. Noored on meelsasti valmis elama üürikorteris, mis nende meelest ei tohiks aga olla nõukogudeaegses elamus. Võib-olla on see tänaste noorte soov meile ülekohtune, aga me peame seda aktsepteerima. Oluline on tagada elamisväärne elu ka väljaspool Tallinna ja Harjumaad. Selliste ülesannete tulemuslikust lahendamisest sõltub suuresti see, missuguse jalajälje me jätame tulevastele põlvedele.
Olete ka teenekas pulmavanem. Kui sageli pulmaisaks kutsutakse? On ju pulmad üheks eelduseks sellele, et Eestimaal sünniks rohkem lapsi?
Kooselamise ja koosolemise vormid on muutunud mitmekülgsemaks. Neid registreeritakse ja pulmi peetakse ikka igal aastal. Minu rekordiks on olnud näiteks viis pulma üheksa päeva jooksul. Olen kirjutanud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas magistritöö tänapäeva pulmadest. Seetõttu kolleegidele ütlen naljatlemisi, et olen Eestis ainuke „pulmamagister”, tegelikult küll humanitaarteaduste magister.
Teil on ettevõte nimega Õnneagentuur. Kas teate, mis on õnn?
Õnneagentuur on ettevõte, mille asutasin siis, kui tegelesin Tallinnas kinnisvaraga, ehk siis eesmärgiks oli pakkuda inimestele õnne saada omale kodu. Oma kodu – on ju õnn? Ka abiellumine toob õnne. Tutvustades Eestis üle miljoni liikmega rahvusvahelist reisiklubi on ju ka õnn saada soodsaid ja kvaliteetseid reisielamusi. Seega minu agentuuri kaudu saab mitmekordse õnne!
Tegelikult on õnn aga iga inimese enda kätes – see on eelkõige sisemine meelerahu. Mida vähem sa endale muresid lood, seda õnnelikum on elu.
Küllap on inimesed teie pilli järgi palju tantsida saanud? Missuguseid pille mängite?
Ega neid palju ole, mida rahva ees teen, aga kitarr on ikka igal peresündmusel. Õhtujuhiks olemisel on kasutusel efektne torupill; pulmas mängin ka saksofoni ja jõuluvanana lisaks plokkflööti. Tudengipõlves sai ka Tallinna restoranides lauldud. Nüüd küll enam oma tantsuansamblit ei ole, aga pidude sisustamisega juubelitel, pulmades, tantsuõhtutel ja suvepäevadel olen oma elust ca 4 aastat õhtuti kodunt ära olnud. Ja seda on päris palju!
Milline on teie roll Keskerakonnas?
Olen erakonna liige juba ligi 20 aastat ja pikka aega olnud ka piirkonna juhatuse liige. Heameelt teeb Keskerakonna viimaste aastate edukäik nii üle-eestilises kui ka regionaalpoliitikas. Rõõmu teeb, et teenekas Järvamaa omavalitsuspoliitik Kersti Sarapuu juhib võimekalt Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni. Ise asun Järvamaal koos meie ringkonna esinumbri Jaak Aabiga juhtima erakonna valimiskampaaniat lähenevatel Riigikogu valimistel.
Küsis Jaan Lukas
pärit Märjamaalt, siis vaagija naaber. See ütleb juba kõik.