Kadunud huumori aseaine – küsitlused

Jüri Pino, kirjanik

Sellest, et taas on valimised kapakuga lähenemas, annab tunnistust elanikkonna hulgas usutluste tegemine. Eks neid tehta muul ajal ka, aga seapõrna pealt vaadates võib nüüd ennustada esinemise tihenemist. Võimalikud on isegi üllatused.

Ühed tõusevad, teised langevad. Kaunis väljend „Tõstis jälle nina vee peale“ vist tähendas, et miski erakond sai oma armastusväärsuse valimiskünnisest üle. Usutluste tulemustest võib lihtne inimene aga rahumeeles mööda vaadata. Muretsegu need, kellel koht ohtu võib sattuda, sest mis see meie asi on.

Eriti kuna nood küsitlused on (pakun: vähemalt 25 aasta jooksul) olnud üsna ühesugused. Pannes kahtlustama, et ühiskonnauurijad kasutavad töövihiku-tüüpi teksti, vahetades ainult numbreid ja erakondade nimesid.

Ikka seesama: vaesemad, vanemad ja rumalamad toetavad valesid erakondi, kes tahavad meid progressiteelt tagasi keerata punaviirastuse alla või lausa keskaega, kus selgeltnägijate tuleproovifinaal midagi hoopis muud tähendada võib.

No ja nooremad, jõukamad, haritumad toetavad muidugi neid, kes tahavad meid edasi viia – ikka sallivuse, mitmekesisuse, euroopalike väärtuste kätte, viie rikkama riigi hulka.

Siinkohal annab norida. Võttes näiteks Keskerakonna. Kui igasugused pikaaegsed ennustused vastaksid tõele, peaks see partei ammu kadunud olema. Ja uus peksupoiss, kurjakese juurekene EKRE… kaob ajapikku.

Aga sina kae, mis vimkasid valimised on visanud! Keskerakonnal on kõik valimised edukad olnud ja ka EKRE tõus on suur.

Kui noriks nüüd nende „õigete“ kallal kah!?

Vaadake asjale otsa: üks, mida eestlane enda omaduseks tunnistada ei taha, on eputamine. Või õieti hirm, et keegi mõtleb, et tal polegi kõik viimase peal. Mehr scheinen als sein, kui Friedrich Suure lause ümber pöörata. Näida enam kui olla.

Siin tuleb jälle, et kuhu see jõukuse piir tõmmata. Misasi see jõukus on? Üks sõber väitis, et seda saab mõõta ajaga – kui kaua sa suudad senist eluviisi jätkata, kui mingil põhjusel sissetulek lendab nulli? Sünge mõtiskluse algus!

Võib kahtlustada, et leidub küllaga kodanikke, kes, vastates usutlustes esitatavatele küsimustele oma eluolu kohta, häbelikkusest enda rahalist seisu paremana näitavad, kui see tegelikult on. Usutluskontorid vist ei pääse ligi ei Statistikaameti ega Maksuameti andmetele tegelikkuse kohta? Mis, muide, kasutavad keskmiste ja mediaanide arvutamisel erinevaid metoodikaid.

Teine, esimesest mahasalatud omadusest tulenev ja kah salatud siinmaine komme on üsna mõtlematu võlguvõtmine. Juba see, kes viitsib lugeda natuke rohkem sõjaeelset literatuuri, eriti följetone, leiab, et üks läbiv sõna oli seal „veksel“. August Jakobsoni „Vana kaardivägi” on suuresti pühendatud sellele, kuidas igavesest tudengist peategelane üritab järjekordse võlakirjaga raha hankida. Peaaegu ükskõik kelle mälestused – ikka sellest, kust saab võla peale raha, kes tuleks käemeheks jne.

Kord pikaleveninud lõunal – kus kiire, terrass, päike – vaatasin Hummerit ja nentisin: kus on see kriis, näe, rikkad sõidavad! Mispeale sõber ütles õelusest: see pole rikas, vaid vastab krediiditingimustele. Kurjad asjad kipuvad tõsi olema.

Õigupoolest ei peaks usutleja küsima, kuipalju kuus raha tuleb sisse, vaid kuipalju järele jääb, kui kõik krediidimaksed läinud. Mis võib tähendada, et „lips tal ees kui linnutiib, aluspesu panti viib”, nagu ühes sõjaeelses loralaulus olnud. Pangad ja igasugu laenukontorid ju küsivad just niimoodi.

See kolmas liik, haritumad, kisub päris nojah-iks ära. Antagu andeks ülikooli-ülbus, aga, hea küll, ma poen korraks targemate varju ehk majandusteadlase Hardo Pajula selja taha, kes võttis tarvitusele lühendi KEK ehk „keskmine Eesti kõrgkool“ ega öelnud selle kohta just kõige paremaid sõnu. Viisakaks jäädes.

Ise vist nii kange ei oleks? No ei ole see kõrgharidus alati kõrgharidus, mitmel juhul pole see isegi haridus, vaid midagi vastupidist. Pigem ideoloogia, ennast korrates – noorempoliitjuhtide kiirkursused. Noored vaimud sandistatakse, tekitades neis tunde, et rohkem polegi midagi vaja teada. See, mida ütles mingi raamat või tarkpea, ongi Lõplik Tõde – ja maailm tahab muutmist.

Kõik need uuringud, olgu huvi all sugu, naised, sotsiaalne sidusus, muu liba ja soolapuhumine… Tüdrukud, teid on petetud! Need erialad, kuhu te sattusite – tänapäeval ju satutakse, mitte ei valita – ei tee teid kuulsaks, rikkaks ja himustatavaks. Need erialad teevad teist igavesti riigileiva santija – sest päris maailmas pole sellega midagi peale hakata, et te oskate suvaliselt pillatud lausest ahistamist välja lugeda või midagi täiesti tühist maailmamureks puhuda. Samas ilmutades teadmiste puudulikkust tasemel, mis paneb kahtlema, kas tsivilisatsioon on ikka 6000 aastat kestnud.

Mispärast oleks ehk mõistlik usutlustulemuste peale mitte nii väga leili minna. Võib rahulikult mööda vaadata või võtta nagu huumorirubriiki, mis ongi ju ära kadunud. Et: aa, näe, jälle ma mõtlen nagu vaene, vana ja rumal… Tore teada! Eriti siis, kui mõni noor, jõukas ja haritu on just üritanud sult palgapäevani sajakat laenata.