Aadu Jõgiaas
Iseseisvat piirivalvet ei ole meil juba 8 aastat, kuid sellele vaatamata kohtuvad endised piiriga seotud inimesed ühiseks tähtpäevade tähistamiseks. Samuti on senini tegevuses Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu, kes on igal aastal tähistanud piirivalve sünnipäeva ning korraldanud endiste ja praeguste piirikaitsjate suviseid kokkutulekuid, samuti teisi tähtpäevadega seotud sündmusi.
Oktoobri lõpupäevil kogunes Rahvarinde Muuseumi ligi 40 inimest, et tähistada järjekordseid piirivalve sünnipäevi. Esmalt istuti vestlusringis ja meenutati lähiajalugu. Aadu Jõgiaas ja Lembit Võime meenutasid kohalviibijaile mälu värskendamiseks olulisi tähtpäevi ja sündmusi piirivalve ajaloost.
Seejärel keskenduti tõsisematele sündmustele piirivalve taastamise esimesel (1991) aastal. 14. juunil 1991 ründasid NSV Liidu miilitsa eriüksused Ikla piiripunkti. Selle hoolikalt ja oskuslikult ettevalmistatud ründe käigus said mitmed piirivalvurid vigastada. OMON-i poolt kordasaadetud jõhkra kuriteo üksikasju selgitas tollane Pärnu piirilõigu ülem Viktor Hansen.
Veelgi varem toimusid piiripunktide-vastased rünnakud Kagu-Eestis. Murati piiripunktis sai 21.05.1991 “omonlaste” rünnaku läbi väga raskelt haavata Erik Täht. Paljude jaoks esmakordselt oli kohtumisel võimalik ime läbi ellu jäänud vapralt mehelt selle rünnaku üksikasju kuulda.
Üheksakümnendate aastate merepiirivalve tegevust meenutas Enn Kalind ja Aleksander Soome rääkis Läänemaal toimunust.
Paljud organisatsioonid püüavad oma vanust sageli näidata suuremana kui see tegelikult on. Selliselt toimides saaks Eesti piirivalve täna 100-aastaseks. Peale Eesti riigi loomist arutati esmakordselt vajadust Eesti piire valvata 14. novembril 1918. Selle koosoleku kutsus kokku admiral Johannes Pitka. Kõigest mõni päev hiljem, 18. novembril alustas kapten Leopold Tõnsoni juhtimisel tööd Piirivalvevalitsus, mis esmalt allus Kaitseliidu vanematekogule.
Samuti on Eesti piire valvanud sõjaväeosad, mis olid piiril 1. veebruarist 1919 kuni Vabadussõja lõpuni, aga ka rahuajal. 15. veebruarist 1919 kuni 1921.a. maini kontrollis riigipiiri ületamist Vabariigi Piirikontrolli Valitsus. Tolleaegne siseminister, Eesti piirivalve asutaja Karl Einbund (Eenpalu) toonitas vabariigi viienda aastapäeva kõnes, et rahuajal sõjavägi õpib, aga ei valitse. „Vanast valitsemise tõest peab kinni pidama: sõjavägi ei või täita tsiviilvalitsemise ülesandeid rahuajal. Kui see piiriolukorras ometigi sõjaväelise organisatsiooni kätte antakse, siis peab selleks moodustatama alaline erilise ettevalmistusega väeosa ja ta peab antama tsiviilvõimu käsutusse.“ Viimane asjaolu on Karl Einbundi sõnade kohaselt õigusliku korra pärast eriti tähtis, sest „sõjaväelised valitsemise maksiimid ja garantiid on oma iseloomult mitte rahuaja jaoks“.
Riigikogu võttis 30. mail 1922 vastu seaduse, millega piirivalve määrati Siseministeeriumi koosseisu. Piirivalve Valitsus moodustati siseminister Karl Einbundi ettepanekul 20. septembril 1922. Piirivalve juhiks määrati Vabadussõja tuntud väejuht kolonelleitnant Ants Kurvits, kes astus ametisse 1. novembril 1922. Seda päeva loetakse Eesti piirivalve sünnipäevaks. (PPA Koduleht)
1. jaanuarist 2010 loodud Politsei- ja Piirivalveameti tegevusega ei ole endised piirivalvurid üldse rahul. Algul pariteetsetel alustel loodud organisatsioon on täielikult ühele poolele kaldu ning on tõenäoliselt peagi kummuli.
imeliselt lihtsat lahendit. Kes meil on relvaga kutid? Sõjavägi, kaitseliit, politsei, piirivalve. Kellele nad alluvad? Kõik alluvad valitsusele. Ei maksa end lasta petta kaitseliitlastest, et nemad passivad heinasao taga kui hiinlased tulevad.
KL pole meil mingi eraldi rahvale alluv väekoondis! Kui Kersti ja Eiki tõmbavad valge lipu vardasse, on ka KL-il sama kohustus nagu Pätsu ajal alla anda.
Siit ka esimene lahend: KL tuleb üldsõjaväest eraldada. Pean silmas just allumist. Alluda tohib KL AINULT rahvale! Et Kerstist ja teistest pupujukudest sõltumatult rahvast kaitsta ja teha okupandi elu kibedaks kus iganes. Isegi kui Putini lauale pannakse kõigi meie kaitseliitlaste elukohad, ei saa ta kontrollida nende liikumisi ega varusid. Tõsi, viimaseid on neil vähe. Paari täristamise järel on padrunid otsas ja kutu.
Kuid mida teha teistega, et need liigid töötaks käsikäes ühe ja ühise asja eest? Samuti lihtne lahend: juhtkonnad ehk asjamehed tegutsevad rahuajal lahus, kuid reamehed ja ajateenijad käivad kordamöda eri liikides kogemusi kogumas. Nt 19-aastane Juku Juurikas läheb väeteenistusse. 2 kuud noore väljaõpet ja lodevuse ravi. Siis kuu aega alluvana piiril patseerimas, kuu politseis tänavatel patrullimas, kuu sõjaväeõppusel eri väelikides. Kord laseb suurest tükist, siis sutomaadist, teeb 100km rännakut, aitab ehitada silda, hooneid. Siis see ring veel kordub ja 8 kuud ongi täis. Aega võib tükeldada ka teisiti, kuid põhimõte jääb samaks. Iga teenistuse lõpetanu oleks küllaltki kodus piiril, sõjaväes ja politseis.
Kui läheb lahinguks, siis löödaks juba asjamehedki kokku, sest piiril vormistamist pole enam vaja (okupant ei tule passiga üle puiiri) ja politsei saab samuti muud ülesanded.
Kokkuvõttes oleks meil eraldi Politsei, piirivalve ja sõjavägi, kuid ajateenijad käiksid igas neist külakorda. Mitte ei veedaks aega nutikates ja saadaks koju hädakirju, et 2 sääske täna ründas, mida teha?
Piirivalve taastati siiski 1990. aastal!
Piirivalvur aastast 90.