31. oktoobril 1938 sündis Tartumaal Haaslava vallas eesti naisluuletaja, kellest võinuks saada meie uus Koidula, sest Lehte Hainsalu-Sööt pole üksnes poetess; ta on ka peaaegu isamaaline sümbol, kuigi pole pääsenud rahatähele.
Meie juubilar on väga uhke sellele, et ta on allkirjastanud põhiseaduse. Ta on olnud Ülemnõukogu nende 69 liikme seas, kes võtsid aastal 1991 vastu otsuse Eesti taasiseseisvumisest. Hainsalu pole olnud seejuures ühegi partei liige. Polnud seda ka siis, kui kandideeris aastal 1990 Eesti NSV Ülemnõukogusse. Ta on olnud ainult Tartu Naiste Ühenduses ja on valitud Tartu aukodanikuks (2012).
Lehte Hainsalul on naisena läinud palju paremini kui Lydia Koidulal, kelle luhtunud armuunistustest on kirjutatud (just meeste poolt!) mitmeid alatuvõitu jutte ja teatrijante. Ta tutvus oma suure armastusega juba neljateistkümneselt, kui tulevane abikaasa võttis ta tantsima. Juubilaril on kolm last, üksteist lapselast, kuus lapselapselast. Hainsalu tohtis jätkata kirjutamist ka abielunaisena, mida Koidula tsaariajal Kroonlinnas ei suutnud. Poetess on välja andnud hulganisti luulekogusid. Esimesega neist tegi ta lausa rekordi, sest mitte keegi teine polnud jõudnud Nõukogude Eestis raamatuni juba kaheksateistaastaselt. Lisaks sisemisele luulesärale on Lehte Hainsalu tänaseni väga kaunis naine, sarnanedes välimuselt samuti veidi Lydia Koidulale. Ta on pälvinud mitu riiklikku teenetemärki ja hulganisti kirjanduspreemiaid.
Miks siiski ei meenutata tema nime niisuguse hingevärinaga nagu meie Koidulauliku oma? Miks ei tekita praegu õigupoolest ükski kirjanik siirast tänuõhinat, kuigi meie vabariigi vaimne pale on suuresti just meie kirjanike loodud ja sugugi mitte ainult esimese presidendi Lennart Meri poolt? Ka Lehte Hainsalu on olnud meie praeguse riigi loojate seas ja on kinnitanud: „Jah, kirjutamine on elamise viis. Mina elan eesti keeles. Mina olen kultuur, keel ja loodus.“ (Teatritasku, Margus Mikomägi intervjuu, 17.02.2018).
Looduskaunis ja kultuurses väikeriigis oleks aruka juhtimise puhul tõesti märksa mõnusam ja hubasem elada kui suures. Seda tõestab Euroopa riik Šveits – seal tahavad elada peaaegu kõik, mitte ainult põliselanikud. Šveitslased on suutnud luua ideaalilähedase elukorraldusega riigi, kus ei streigita ega vägivallatseta tänini (erinevalt Saksamaast ja Prantsusmaast); neil on neli riigikeelt ja rahvahääletused igas vähegi olulises küsimuses. Pealinn Bern ei taha olla maailmanaba, sest šveitslastele piisab sellestki, et nende kodumaa on iseenesest maailmanaba väga paljudele nende riigi imetlejatele. On parim taimelava annete arendamiseks ja nende elushoidmiseks. Neutraalne Šveits suutis oskuslikult vältida mõlemat maailmasõda, kuigi asus kahe diktaatorliku riigi – Itaalia ja Saksamaa – vahel. Rahu suudeti tagada ilma võõrvägede sissetoomiseta. On tõsi ka see, et šveitslaste nutikus ja peaaegu paradiislik elulaad on paljudele (suur)riikidele pinnuks silmas, aga see ei vähenda nende eduloo kaalukust.
Lehte Hainsalu oli teatavasti Põhiseaduse Assamblee kodanike põhiõiguste toimkonna aseesimees. Miks pole Eesti Vabariik siiski suutnud või tahtnud kujuneda meie kuulsate poetesside suunamisel Šveitsi- või Soome-taoliseks heaolumaaks ja tekitab endale „sundlõimumisega“ üha uusi lisaprobleeme? Teatavasti elab Soomes rootslasi märksa vähem kui Eestis venekeelseid ja ka Rootsi oli kord sellel maal anastaja, aga see pole takistanud Helsingis kakskeelsust ja rootsi-soome silte alates Länsisatamast, kuhu Maarjamaalt põgenevad eestlased kõigepealt jõuavad.
„Võibolla halba heast ei ole vähem,
Hea aga on me südamele lähem,“ kirjutas Lehte Hainsalu aastal 1984.
Mis on südamele lähem nüüd? Miks ei märka taevahingelised poetessid enam maapealset keelepõrgut, mis pole kadunud ka mitmekümne vabadusaastaga, sest pool pealinnast ja peaaegu kogu Kirde-Eesti elanikkond vastandub pidevalt Eesti Vabariigis ülistatud emakeelele, mis teeb eestlase oma maal ülbeks ja upsakaks üliinimeseks juba sündides, kuigi loodeti põhikirja abil toetada hoopis kultuurse ja heatahtliku eestlase arengut?
Lehte Hainsalu kirjutas Nõukogude Eestis kartmatult alla kuulsale „40 kirjale“. Mitukümmend aastat tagasi, sügaval stagnaajal, muutus see eestlastele pühaks vastuhakuks, sest julge sõnum saadeti läbi raudse eesriide ka Euroopasse ja paluti: „Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.“
Hainsalu ei meenuta praegusel juubeliaastal intervjuud andes (küsitleja Margus Mikomägi) kuulsa kirja inimlikku soovi, et „keegi ei tunneks oma rahvustundeid solvatuna“, vaid kinnitab tagasihoidlikult, aga halastamatult: „Ma pole poliitik, mul pole ambitsioone. Ent seisan põhiseaduse preambula järgimise eest.“
Miks nüüd vaid külm ja kalk võõrsõna „preambula“ nii soojade ja südamlike lastelaulude loojalt? Kas meie vene emakeelega lapsed tõesti ei vääri enamat? Kuhu on jäänud kunagised ülevad ja kaunid soovid, mida kinnitas Euroopale „40 kiri“?
Jah, kohalike „rahvustunnete solvamine“ juubilarile millegipärast ei meenu, Hainsalu arvab hoopis, et uus kiri „… oleks muidugi kollektiivselt lihvitud, kuid peaks kõnelema inimese vabadusest. Et olla tõeliselt vaba, tuleb jõuda arusaamisele, kelleks ja milleks on elu igaüht meid kutsunud“. Poetess kinnitab: „Ma tahtsin Eestit, kus igaüks saaks takistamatult saavutada eesmärki, milleks on sündinud.“
Kas tõesti saavad seda takistamatult saavutada ka meie venekeelsed elanikud? Kellele ja milleks on vaja aastakümneid kestnud keelelist vastandumist ja venelaste mõnitamist „tibladena“? Milleks on meie vabariigil vaja üles kasvatada lapsi, kes räägivad küll puhtalt eesti keelt, aga ei andesta neid kannatusi ja alandusi, mida on tekitanud pikad passijärjekorrad ja muud riigi poolt algatatud takistused? Tuhanded venekeelsed pered on aastakümneid olnud mures oma laste hariduse ja keele pärast. Ma loen nii Dostojevskit kui ka Ivanovi eesti keeles, aga see pole teinud nende teoseid halvemaks, et need kirjutati algselt vene keeles. Meie tuntud venekeelne kirjanik Andrei Ivanov on sündinud teatavasti samuti Maarjamaal nagu ka Lehte Hainsalu, aga ta „hall pass“ vahetati alles hiljaaegu (Kirjanike Liidu tungival palvel) välja inimväärse isikutõendiga.
Lehte Hainsalu arvab: „Inimest tuleb vaadata tema oleku ja tegude järgi, mitte ainult selle järgi, mis ta räägib.“ Ja lisab: „Üks on kindel, et tuleb lõpetada raiskamine. Ikka inimese raiskamine.“ Ehk viivad just need sõnad juubilari kolmanda tähtsa allkirjani, mida kogu meie vabariik (hinge)rahuks vajaks, et lõpetataks nii eestlaste kui ka meie rahvusvähemuse vaimujõu raiskamine masendavale keelesõjale. Kolm on ju muinasjutuline võluarv, mille järel kõik eelnenud raskused saavad alati õnneliku lõpu. Kes ei teaks seda paremini kui meie juubilar, kes on avaldanud lisaks romaanidele ja luulekogudele ka palju suurepäraseid lasteraamatuid?
Sünnijärgse tartlasena õnnitlen Lehte Hainsalut loomulikult õiges emakeeles, sest teist pole mul kusagilt võtta, aga sünnipärase optimistina ei kaota ma lootust, et meie kaunid ja andekad poetessid, kes on alati olnud eestlaste au ja uhkus, allkirjastavad suure juubeli puhul Lehte Hainsalu juhtimisel uue inimliku ja inimõigusi kaitsva kirja, mis nõuaks, et meie rahvusvähemust alandav „hall pass“ ei sobi mitte kuidagi kokku meie kunagise sinimustvalge unistusega. Alles siis hakataks Hainsalu nime meenutatama Maarjamaal samasuguse hingevärinaga nagu Koidula oma, ja seda teeksid ka kõik need, keda aastakümneid on meie maal tõrjutud vaid „vale“ emakeele pärast, korrates tänulikena juubilari luuleridu:
„Saaks vastik rada meie puhtast teest,
Kui inimesse uskuda ei julge.
Ja lapselikult puhta hinge eest
Ma oma südant kunagi ei sulge.“
Reet Kudu