Baltimaade 20. sajandi alguse kunstilugu on mitmekihiline ja ülimalt oluline kaasaegses üleilmastumise kultuurikontekstis. Euroopas tegutsevad balti kunstnikud püüdsid toona ühendada Lääne kunstisuundi oma rahvakunsti ja pärimuslugudega, arendades niiviisi rahvuslikku identiteeti. Pariisis idandatud rahvusluse äratusnäitus on meie praegusele rahvuskultuurile ülioluline, kuna tänase peavoolu poliitikute tegevus on suunatud rahvusriikide hägustamisele ning kurss uusmarksistide ideoloogiale on rajatud rahvuskultuuride kokkusulatamisele massikultuuriks.
Näitus “Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis” on sündinud Eesti, Läti ja Leedu riigi ning kunstimuuseumide koostöös. Näitus oli esmakordselt eksponeeritud 10. aprillist 15. juulini 2018 Orsay muuseumis Pariisis. Tänu Sirje Helme aktiivsele tegutsemisele jõudis suurejooneline Balti ühisnäitus esimesena Eestisse. Siit edasi liigub näitus Riiga ja Vilniusse.
Näituse kujundus ja graafiline disain on Tuuli Aulelt. See näitus on eelkõige lühike tagasivaade toonaste, esimeste oma rahvusest kunstnike kujunemisaastatele.
Balti kunstnike ühisnäituse kolm põhiteemat – „Müüdid ja legendid”, „Hing” ja „Loodus” – väljendavad rahvuskunstnike vaimustumist oma rahvuse romantilistest kangelasmüütidest, inimese kaemuslikust sisemaailmast ja maausuliste filosoofiast. Kunstnikud süüvisid oma kodumaa pärimuslugudesse ja otsisid võimalusi muistsete lugude tõlgendamiseks kaasaegses kunstikeeles. Nagu ajaloost teame, tekkis konfliktne situatsioon erinevate arusaamade vahel ja uuenduslikud kunstivormid jõudsid kunstikaugesse, pärisorjusest vabanenud politiseeruva põlisrahva teadvusse vaevaliselt. Rahvuskunstnikud nägid muistses minevikus oma rahva kuldaega ning selle kangelaste kujutamisega süstiti idealistlikku tulevikulootust.
Näitusel eksponeeritud portreed vaatlevad inimhinge kihistusi ja erinevaid emotsioone ekstaatilisest joovastusest eksistentsialistliku ängini. Kunstnike loodud „hingemaastikud” on välja kasvanud eelkõige sügavast kontaktist koduste paikade lapsepõlves tunnetatud iluga.
Läti kunstnikest on esindatud Janis Rozentāls ja Vilhelms Purvītis. Purvītis reisis mitmel pool Euroopas, külastas Berliini, Pariisi ja Viini. Oli aastail 1895–1910 kunstnikerühmituse “Mir Iskusstva” liige. Aastail 1906–1909 elas Tallinnas ja töötas joonistusõpetajana. Aastal 1919 asutas Purvītis Läti Kunstiakadeemia.
Leedu peaesindaja on Mikalojus Konstantinas Čiurlionis, kes püüdis oma loomingus siduda kahte kunstiala – maalikunsti ja muusikat. 1909. aastaks oli Čiurlionis juba nii tuntud, et tema helitöid esitati koos Aleksandr Skrjabini ja Sergei Rahmaninovi teostega.
Eesti kunstnikest on näitusel teiste seas esindatud Kristjan Raud, Konrad Mägi, Nikolai Triik ja Oskar Kallis. Kallis oli üks esimesi ainult Eestis kunstihariduse omandanud kunstnikke. Ta alustas õpinguid Ants Laikmaa ateljeekoolis ja täiendas end hiljem Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel. Kallise looming ühendas rahvakunsti ja juugendi. Tuberkuloos ja pingeline loominguline tegevus lisaks igapäevasele leivatööle kurnasid noore mehe tervise. 1917. aastal algatas Ants Laikmaa korjanduse, et viia haige noor kunstnik “soojale maale”. Sama aasta detsembris õnnestus tal proua Senni Neggo abiga toimetada Kallis rongiga Jaltasse, kuid mõned päevad enne jõule 25-aastane kunstnik suri ning on maetud Jalta kalmistule Jaila mäe jalamil.
Tänu Tartu kunstikooli „Pallas” vaimsust kandnud õppejõududele on sümbolistlikud kunstnikud Kristjan Raud, Konrad Mägi, Nikolai Triik ja Oskar Kallis olnud minu kunstiarusaamade kujunemise vundamendiks. Kuulsate rahvuskunstnike loomingut saab nautida kuni 3. veebruarini 2019.
Soovitan kõigile leida vaba aeg ja kindlasti külastada ühise, aga samas erinevate kultuuritaustadega meie ja lõunanaabrite kaasaegse kujutava kunsti aluslugusid.
Tõnu Virve