kirjutasin Hando Runneli ilusat sõnamängu kasutades essee pealkirjaks 2011, ehkki juba aasta varem leidsin lummavad read laantetaguse Andrejs Pumpursi rahvuseeposest „Lāčplēsis“: Riia, vabaduse võtnud / oled meie vendadelt! / Riia, ütle, mida rohkem / ihaldada oskad veel?/
Lõunaeestlastele ongi Riia alati olnud tähtsam tõusiklikust (varem saksalikkust, nüüd ameerikalikkust ahvivast) Tallinnast… Seepärast pole ammu Tallinna läinud, kuid eelmise aasta 19. juulil otsustasin Riia turul, et enam ei tule ka Riiga – ahnitsev kommerts oli/on jõudnud siiagi…
Ometi võtsin selle suve 4. juuli hommikul jõu kokku ja alustasin Valga kaudu bussisõitu Riiga – laulu- ja tantsupidu Läti TV-s oli mind ära hullutanud. Peost ma osa ei saanud, sest buss alustas tagasisõitu enne õhtuste kontsertide algust, aga suure kunstielamuse sain küll! Ja Riia turule ma targu ei läinudki…
Vecrīgas dekoratiivkunsti-disaini muuseumis oli Prantsuse gobeläänide näitus (sissepääs 2 euri!). Võimas! – kirjutasin (ikka eesti keeles) ka külalisraamatusse. Ja veel – tundsin siin, et Baltikumi keskus on ikkagi Riias – meie provintslikku õhustikku selline näitus ei sobiks! Aga juba trügisin sisse ka Riia linnavalitsuse hoonesse – Pāvels Ostapcevsi maalinäitusele (sissepääs bezmaksas – tasuta!). Ca 30 maali valdavalt kodusest Latgalest olid näitusel molbertitel. Mul jooksid silme eest läbi viimase paarikümne aasta maalinäitused Helsingis ja mujal Soomes, samuti Uppsalas, isegi Berliinis, Dresdenis, Harzis ja Maagimäestikus, kuid Ostapcevsi maastike emotsioon oli ületamatu… Ei, ta ei ole üldse originaalne. Midagi vilksatas Konrad Mäest või ka prantsuse impressionistidest, kuid värvide talitsetud möllu pehme kooskõla ja pintslilöögid tegid slaavi juurtega Rezeknes sündinud kunstniku tööd just lätilik-poeetiliseks – tõeline kunst, mida pole võimalik sõnadega „ära seletada“, mida saab ainult nautida-tajuda…
Kõndisin ka piki Krišjānis Valdemārsi tänavat (mööda pronksi valatud Kārlis Ulmanisest – kus on meie Konstantin Pätsi büstikenegi?) Põhjamaade Louvre’i – Läti Rahvuslikku Kunstimuuseumi (1,50 euro eest), mis on pärast ümberehitust saanud ruume juurde. Tuli ronida katuse alla, kus rippusid Egils Rozenbergsi sünteetilisest materjalist suurvaibad. Ja jälle suur elamus (lisaks vaateplatvorm)! Põhjamaade Louvre’isse tasub minna – just praegu avati seal Läti portreekunsti ülevaatenäitus läbi 100 aasta (esimesed hinnangud on aiva vaimustavad)!
Paljuke meist on käinud piiri ääres, kroonikas juba aastal 1111 märgitud Koivalinnas (Gaujiena), kus meie pere uuris sel suvel Jāzeps Vītolsi majamuuseumi (mõisa õllepruulija majas, mille Läti riik kinkis Vītolsile). Peterburi konservatooriumi professor tuli 1918. aastal tagasi Lätti ja rajas siin konservatooriumi, saades selle rektoriks. Vītolsi kuulsaim õpilane Piiteris oli Sergei Prokofjev ja tema tuntuim koorilaul on „Gaismas pils“ (Valguse loss) – tasub see nimi arvutisse lüüa ja kuulata… Aga Valgast Smiltene teed välja sõites leidsime üles Meeri mõisa, kus kasvab kogu Baltikumi suurima võraga tammepuu – ikkagi omamoodi Läti sümbol…
Viimati käisin Läti-Valkas alles hingedepäeva järel ja… Midagi pole parata – lätlased löövad meid taas – nii läbimõeldud linnakorrastamist näeb vähe Eesti väikelinnades. Ei mingit originaalitsemist-eputamist – oma riigi juubeliks olgu lihtsalt kõik korras – väärikas, lihtne ja puhas. Väärikuse pärast tulebki meil neid kadestada. Nähes aga kaasmaalasi siinsetes alkoholipoodides, siis… Kui viimati Riiast rongiga õhtul Valka jõudsime, teatas hääl valjuhääldis (lausa ohates!) – Valga, Igaunija! – nagu oleksime jõudnud paradiisi. Aga mina tabasin selles ütlemises ka peent irooniat…
Tubli, lätlased! Õnne teile, head naabrid, (eks meilegi) oma sõltumatu riigi väärika juubeli puhul!
Peep Leppik, teadlasest koolmeister
huvitav peolkäik – enne algust tagasi!
Igatahes oleks selline algatus eskujuks ka Taavile, Kimmile ja teistele rahva raha kantijatele – enne lindi läbilõikamist ajama panna.