Kui Marko Mihkelson jäi, hoolimata opositsioonilise Reformierakonnaga ühinemisest, ikkagi Riigikogu väliskomisjoni esimeheks, siis seda eeldusel, et ta ei hakka seda positsiooni ära kasutama oma valimiskampaaniaks. Läks aga vastupidi, ning selle tulemusel on Eesti välispoliitika saanud seoses ÜRO ränderaamistikuga paraja hoobi.
Reedesel päeval, 9. novembril pidi Riigikogu pressiteenistus Mihkelsoni näpunäidete kohaselt välja andma teate, milles kategooriliselt anti teada tema seisukoht, et parlamendi kõrvalejätmine ÜRO migratsioonipakti arutelust on lubamatu. Ootamata ära välisametkonna igakülgset koostööväljendust selle pakti arutelul ning välisministri nõustumist infot veel kord komisjoniga jagada, andis Mihkelson teada, et valitsus on „parlamendist peaaegu täielikult mööda läinud“, ning ta annab dramaatilisel toonil teada, kuidas migratsioon on raputanud kogu Euroopat.
Olgugi et kohe seejärel teatasid nii Välisministeerium kui ka valitsus veel kord, et osalevad vajadusel nendes aruteludes, oli džinn pudelist välja lastud. Kohe astus Mihkelson ka otsustava ilmega ERR-i kaamera ette, niimoodi rakendades Eesti välispoliitika oma valimiskampaania teenistusse. Ning kui ta seejärel ise, pikemaid selgitusi jagamata, lähetas ennast nädalaks ühele NATO parlamentaarsele üritusele ookeani taha, tekkis ka paljudel välispoliitikaga tegijatel deja-vu tunne.
Nii tuttav tuli see kõik ette. Aasta oli siis 2005, kui Eesti ja Venemaa olid allkirjastanud piirilepingu ning Riigikogul seisis ees selle ratifitseerimine. Selle asemel aga hakati parlamendis Mihkelsoni eestvedamisel sellele lisama hoopis preambulat, milles räägiti muu hulgas Tartu rahust. Muidugi rändas see leping seejärel hoopis prügikasti. Värskeks välisministriks oli tollal tõusnud Urmas Paet. Ehk ka seepärast on praegune Euroopa Parlamendi liige Paet pigem ÜRO rändepakti pooldaja kui vastane? Hoolimata sellest, et ta on samuti Reformierakonnast, mis on selles küsimuses selgelt kaheks jagunenud.
ÜRO üks kümnetest mittesiduvatest deklaratsioonidest ei saa olla põhjuseks hüljata varasemad kokkulepped ja lubadused. Selleks aga on praegu suuresti Mihkelsoni järjekordne välispoliitiline soolo, mis meenutab pigem agooniat.
Kesknädal