Sügisel 1988 algatati eesti keele staatuse taastõstmine riigikeeleks ja taotleti viimasel kümnendil toimunud venestamise lõpetamist. Eestis oldi jõutud olukorrani, kus ametlikuks asjaajamiskeeleks kujunes vene keel, sest valdav osa dokumentidest tuli lõpuks ikkagi Moskvasse üleliidulistele kontrollidele esitada. Detsembris 1988 jõudis võitlus eesti keele eest lõppfaasi ja jaanuaris 1989 võeti vastu ENSV keeleseadus.
Sirvime Keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuski artiklit “Keeleseadustest Eestis” (ajakirjas „Õiguskeel“ 3/2015). “1988. aasta 10. novembri “Maaleht” avaldas intervjuu ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi juurde moodustatud eesti keele staatuse töögrupi juhi Enn Põldroosiga, kes koos keeleprofessor Mati Hindiga oli üks aktiivsemaid keeleseaduse väljatöötamise eestvedajaid.
Ajakirjanik Agnes Jürgensi küsimusele, miks Eestimaale on keeleseadust vaja, vastas kunstnik ja poliitik Enn Põldroos nii: „Keeleseadust on vaja igale maale. Sest iga rahvus püsib seni, kuni püsib tema keel. Kui kaob keel, siis kaob ka seda keelt kõnelev rahvus. Ajalugu on seda korduvalt näidanud. Kas või näiteks Valgevenes või Ukrainas, kus emakeel on sisuliselt kadunud ning valgevenelased ja ukrainlased on venestumas. Meil see asi veel nii traagiline ei ole, kuid areng selles suunas on toimunud täiesti ühemõtteliselt. Viimasel ajal on Eestimaal eesti keele kasutamise võimalused järjest ahenenud. Me ei saa eesti keelega alati enam hakkama arsti juures, poes, teeninduses jne. Rohkem kui pooltes asutustes on eesti keel kadunud. Eestimaal on rajoone, mis sisuliselt pole enam Eestimaa. Eriti tekitab muret see, et asjaajamiskeeleks valivad vene keele ka need asutused, kus valdavalt töötavad eestlased. Kas või põllumajandussüsteem, kus aruandlus on venekeelne. See on rahvusriigis täiesti lubamatu asi. Kui see protsess ei peatu, võime jõuda selleni, et saja aasta pärast mõni üksik vanamees veel õllepoes eesti keeles joriseb. Keeleseadus paneb taolises suunas liikumisele piiri. Eestlane peab Eestimaal eesti keelega igas eluvaldkonnas ja igal pool toime tulema.“
Eesti NSV keeleseadus, mis kuulutas eesti keele taas riigikeeleks, võeti vastu 18. jaanuaril 1989. Et keeleseaduse väljatöötamine oli tõepoolest üldrahvalik ettevõtmine, näitab muu hulgas asjaolu, et Eesti NSV Ülemnõukogule saadeti 10 404 kirja, millele oli lisatud kokku 325 660 inimese allkirjad. Keeleseaduse toetuseks antud allkirju oli neist 306 552. Ei enne ega pärast seda ei ole ühelgi seadusel olnud nii laialdast toetust.
Jõulukuu oli pere- ja peokeskne nagu praegugi ning seetõttu ilmnes ka poliitikat vähem. Vaatame edasi professor Rein Ruutsoo kronoloogiat ja tema kokkuvõtet Eestimaa Rahvarinde tegevusest 1988. aastal.
5.– 7. detsember – ENSV Ülemnõukogu IX istungjärk tunnistas Stalini-aja repressioonid inimsusevastasteks kuritegudeks ning sätestas eesti keele Eesti NSV riigikeeleks.
22. detsember – Tallinna Linnahallis Rahvarinde rahvakoosolek “Poliitika-aasta 88”. Selle üheks sõnumiks on Rahvarinde eemaldumine EKP-st ja Eesti avalikkust kutsutakse sellest distantseeruma, kaasa arvatud – väljaastumine.
24. detsember – Tartu tähetorni heisati Eesti rahvuslipp.
Rahvarindele oli aasta 1988 edukas. Neljast peamisest poliitilise võitluse tasandist kahel, kodurindel ja Balti rindel, saavutati läbimurded. Üleliidulisel ja rahvusvahelisel areenil alles hakati ennast kehtestama. Siiski külvati ka selle seeme ikkagi samal aastal.
Tähtsamad saavutused 1988. aastal:
1. Erinevalt mitmetest poliitilistest liikumistest (nagu ERSP), kes määratlesid end võitlussalgana ja keeldusid endisi EKP liikmeid enda hulka võtmast, oli Rahvarinne demokraatlik organisatsioon, mis ühendas inimesi nende vaadete ja tegude alusel, jäädes avatuks kõigile;
2. Rahvarinde programmi raames arendati terviklikuks programmiks loomingulise intelligentsi algatused rahvuskultuuri toetamiseks, rohelise liikumise taotlused, rahvusradikaalide nägemused sümboolikast jne;
3. Rahvarinde algatajad leiutasid poliitilise organisatsiooni „valemi”, mille vahendusel esmakordselt tuua poliitikasse mitmesuguste kampaaniate toel (allkirjade kogumine, organiseeritud massikogunemised) ka ettevaatlikumad kihid, aktiviseerides praktiliselt kogu elanikkonna;
4. Rahvarinde survel oli Moskva sunnitud välja vahetama EKP KK esimese sekretäri, mis tõi kaasa perestroika saabumise Eestisse. Rahvarindest sai „jäälõhkuja”, mis võimaldas vabamasse vette pääseda ka teistel, nõrgematel liikumistel ja huvigruppidel;
5. Eesti tuleviku seisukohalt strateegilise arengukava – IME projekti – toetuseks loodi tõhus poliitiline instrument;
6. Rahvarinne oli ainus poliitiline liikumine, mis seadis eesmärgiks vabastusliikumisse kaasa tõmmata kõigist rahvustest ja igasuguse taustaga inimesed, luues selleks poliitilise vormi – Foorumi. Sellega püüti vältida Eesti elanikkonna lõhenemist etnilisel alusel ja neutraliseerida Interinde mõju mitte-eestlastest elanikkonnale;
7. Rahvarindel oli keskne osa mitmete Eesti taasvabanemise seisukohalt olulistes 1988. aasta saavutustes: suveräänsusdeklaratsioon ja eesti keele staatuse tõstmine riigikeele tasandile (keeleseaduse algatuse toetamine);
8. Rahvarinne püüdis, kuid ei suutnud piisavalt vältida Eesti elanike poliitilist lõhenemist rahvuslikul pinnal kaheks kogukonnaks. Siiski suutis Rahvarinne märgatavalt pidurdada tagurlastest šovinistide survet EKP-le ja tõmmata eesti rahva poole märgatava osa mitte-eesti intelligentsist;
9. Rahvarinne suutis konsolideerida tihti „oma probleemidele keskendunud” liikumisi solidaarseks ühishuviliseks rindeks – (nt allkirjade kogumine NSVL konstitutsiooni muudatuste vastu).
Saavutused Baltimaade rindel:
10. Rahvarinde algatus julgustas ja inspireeris ka teiste Baltimaade protestiliikumisi ja haritlaskondi koordineerima oma tegevust ja andis rahvarinde kui alusmudeli, selleks et tegutseda ühtse jõuna;
11. Rahvarinde vallandatud protsesside toel suutsid ka teised Baltimaad üsna
kiiresti hakata avaldama võimudele tõhusat survet, selleks et vabaneda muutustele vastu seisvatest tagurlikest riigijuhtidest ja liberaliseerida režiim;
12. Rahvarinnete survel saavutati kõigis Balti riikides iseseisvuse aegse sümboolika tunnustamine rahvusvärvidena ja heisati rahvuslipud;
13. Rahvarinded tõstsid Baltimaade rahvaste ühisvõitluse uute ideede ja koostöövormide arendamisega konstruktiivsele tasandile.
Olav Anton
mõistan keeleseadust sisuti Olavist teistmoodi. olavi arvust on tähtis vorm, et kehtestati selline keel, millel on peal silt EESTI. Minu arust on eesti keel see, mis pole reostatud solksõnadest igapäevases suhtluskeeles ning linnapildis ei võimutseks solksildid solktähtedega X Y Z W C. Ning et eestlastest üliõpilased ei asendaks oma kirjatöödes eesti omasõnu solksõnedaga.
Ei tahaks Antonit süüdistada mälu kehvuses, kuid tuletaks meelde millal loodi rahvarinded teistes liiduvabariikides ja millal Eestis? Ja kus olid siis Noortekolonn nr 1, ERSP ja Eesti demokraatlik liikumine? Tuleb välja, et neid ei olnudki? Oli ainult rahvarinne, mille tuumiku moodustasid uut tulusat kohta otsivatest kommunistidest jõugud! Seltsimehed, peske ennast palju tahate, Eesti riigi mahamüümine, eestlaste tagakiusamine ja Moskva perselakkumise sitahaisu te maha ei pese!
Päevakorral Pätsu küsimus , kuna selle kohta eraldi teemat pole, on siinses teemas ka antud lugu kõlbulik
https://www.postimees.ee/6478906/patsi-kuju-ajab-arvamused-lahku
Keskerakond peaks väga tõsiselt kaaluma Pätsi kuju ehitamist Tammsaare parki! 1. On uurimata Vabadussõjalaste suhtes tehtud ülekohus , 2. Pätsi koostöö Venemaaga kuni baaside lepinguni ja sealt edasi – need on kaks erinevat etappi, 3. Ajalooline tõde on, et Pätsi Venemaal keegi ei piinanud vaid tema vanuses süvenes haigus ja vähe on räägitud tema pidamist meie Liivimaa naabri juures haiglas, 4. Päts pole ise soovinud enda ülistavat märkimist peale oma kodukandi, 5. Kas meil on veel Aavtechi taolist vabaduse sümbolit nagu praegu on Vabadusesammas Vabaduse platsil, mis on sissepakitud olnud nüüd kokku üle aasta ja mahalahutades vaid aeg kui paavst Eestis käis
Meil pole vaja selliseid lõhestavaid sambaid! Pange ta sinna Kadrioru parki ja las igaüks mõtleb seal presidendi hoone ees temast kuidas soovib.
Isamaa pole suutnud isegi Mart Aroldi poolt Voorele, Jõgevamaal , paigutatud suurt küüditamiseristi kajastada ega Mart Aroldi ajalooraamatuid Sortsidest tunnustada, millise tulemusel pidi Mart A. väljaastuma isegi Isamaaliidust- ehk nagu ta ise ütles mõniaasta enne manalateele minekut, et tal keelati arhiivis teatud materjalidele juurdepääs. Miks hr. Aroldit pole Eesti Vabariigi 100 puhuks kuskil nimetatud? Ja nii on palju ajaloo vaikimist – Mai Krikk, kes kirjutas tervelt 14 raamatut EV Politsei ajalugu ja digiteerimise oma kuludega ning viimase raamatu ilmutas üldse e-raamatuna oma kuludega.Tema pühendumus, Politseimuuseum lammutati Politseiametis ja kogutu(annetused) jagati suvaliselt laiali, millise asemele tekitati Rakverre politseitöötuba(näitlikustab politseitöö).
Okupatsioonide muuseumist tegi Isamaa, Vabamu(rahvas kutsub valamuks) ja samas oli algsele nimele annetused muuseumi rajamiseks Ritso annetanud. Maarjamäe monumentaal on rahvakeeli ebaõnnestunud objekt- sest tänased võimalused on jäetud kasutamata(elektrooniline nimede lisamine selgumisel, st. selline vaatamiseks, stend) ja me hõikame ennast e-riigiks. Tartus, ERM – sinna paigaldati Isamaalaste teadmisel ju jalaga puru löödav Jumala kuju vmt. , kas see oli saavutus? Siis hakkasid munad sõeluma kui rahvas tõstatas küsimuse(ka mitteusklikud). Üks idee on Isamaal jäetud veel teostamata- kui osa Mementost teiste teadmata võttis otsuse vastu, et paneme Kaarli trollipeatusesse Vene sõdurite asemel Memento samba miljonite eest…. No, kuulge, jätkem mõni lollus tegemata. Rahval pole sellist tsirkust vaja, kuigi korralik ja ehtne Tsirkus peaks Tallinnas olema nagu kunagi oli Kaubamaja juures olnud platsil ja nüüd võiks leida koha , kasvõi Pirita ürgorgu ja Botaanikaaia vahelisele alale kuskile, see oleks meie turistidele Eesti Nokia , kogu antud piirkonna külastuseks. Tundub, et M.Lauristini kunagine väljaöeldu meedias- praktikata ja ühesuunaliste teadmistega pubed ei vea välja riigi vajadusi!
Tänan tähelepanu eest ja soovin Jüri Ratas´ele edu!
Head Jõuluaega!
õige! Peksame isamaareetureid!
eelnevale lisaks – ainult seepärast, et Madis Päts vandeadvokaat kandideerib
https://www.ohtuleht.ee/903608/vandeadvokaat-madis-pats-kandideerib-isamaa-nimekirjas-riigikokku
ei ole vaja Pätsi ausammast pugejalikult ehitama hakata.
Peale Riigikogu nimekirjade kinnitamist – peab Vandeadvokaat Päts advokatuurist tagasiastuma- sest automaatselt on ta tegevpoliitiline, sest reklaam tekib tema kohta ja see segab tööd!
siit tuleb aususega alustada!
pole kunagi ausad olnud.